Kaks elu: Mineviku tulevik

Plaan hullumeelsus

Luke (tuli välja, et see oli ta nimi), pidi tööle tagasi minema, kuid me leppisime kokku, et ta tuleb peale tööd tagasi kõrtsi, kus me kokku saame. Ma ei oodanud, et ta reaalselt tuleb ka. Ta võis minuga lihtsalt nõustuda, et minu eest ära põgeneda. Seetõttu olin eriti üllatunud kell pool kümme, kui ta kõrtsi uksest sisse astus. Huvitav, mis motiveeris teda rohkem, kas suur hulk raha või tema vanavanaema.

„Mis plaan sul siis täpsemalt on? Kuidas me sisse saame?" küsis ta, kui oli minuni jõudnud.

„Plaan on väga lihtne. Me kõnnime ukses sisse ja sina kustutad failid ära."

„Ahah ja me ei jää nii üldse vahele."

„Ei jäägi, kui me nähtamatud oleme."

„Nii et nüüd on sul mingi Harry Potteri nähtamatuks tegev keep ka kuskilt taskust võtta?" Ma täielikult mõistsin tema ebausku, aga mitte tema nõusolekut minu plaanist osa võtta.

„Mul ei ole keepi vaja, et nähtamatu olla."

„Aga minul on."

„Mitte siis kui sa koos minuga oled."

„Parem oleks. Millal me siis lähme?"

„Mitte veel. Hiljem."

„Mis nendes failides üldse on? Miks sa neid nii väga kustutada tahad? Sa oled tulnukas, kes elab teisel planeedil. Mis tähtsust see omab, mida Maa teadlased sinust teavad?" küsis ta peale lühikest pausi.

„See on pikk jutt."

„Meil on aega."

„Ma ei ole kogu aeg tulnukas olnud, vähemalt mitte teadlikult. Ma olin kolmteist, kui ma teada sain, kes ma tegelikult olen. Muidu ma elasin täiesti tavalise teismelise elu Maal. Mul on sõpru Maal, keda ma tahan külastada, ilma et ma peaksin kartma, et mõni teadlaste kamp mind kinni püüab ja laborisse topib. Pealegi mulle ei meeldi sealne elu. Ma tahan Maale kolida, aga ma ei saa seda nii teha."

„Miks sa Maal elasid ja kuidas sa siis järsku teada said, et sa tulnukas oled ja kui sa käisid teaduskeskuses päeval, siis kuidas on võimalik, et keegi sind seal ära ei tundnud?" Nüüdseks olin ma juba märganud diktofoni tema käes. Ta oli tõenäoliselt mõnele teadlasele minust rääkinud. Vahet polnud, ma kavatsesin kõigi nende mälud kustutada ja selle diktofoni hävitada.

„Mu vanemad tahtsid mind kaitsta, sellepärast kasvatasid nad mind Maal üles, aga deemonid leidsid mu lõpuks ikkagi ja siis polnud enam mõtet tõde minu eest varjata. Ja ma suudan oma välimust muuta."

„Deemonid?"

„Jah. Ma arvan, et nad ei vaja selgitust."

„Aga kui sa suudad oma välimust muuta, siis milles probleem on? Keegi ei leia sind ju üles.

„Välimuse muutmine nõuab keskendumist ja ma ei viitsi kogu aeg selle peale mõelda."

„Praegu mõtled sa ju sissetungile."

„Jah, aga ma ei unusta sealjuures, et mu juuksed peavad olema pruunid ja mu nägu selle kujuga nagu see on ja silma seda värvi nagu need on, kui ma mõtlen mõne muu värvi peale, siis need lähevadki seda värvi."

„Ma näen, et sa oled abielus." Muutis ta taaskord teemat. Sõrmus endiselt ilutses mu näpus. Ma isegi ei teadnud miks.

„Jah," vastasin külmalt.

„Kas sul mõni laps ka on?" Kas teadlased tahtsid seda teada või tema ise?

„Ei." See küsimus tegelikult tuletas mulle meelde kolme kuu tagust aega. Ma arvasin, et kui ma lapse saan, siis Andrus suhtub minusse kuidagi soojemalt, sest meil oleks mõlemal keegi, keda me saame ühiselt armastada, aga samas mõtlesin ma ka sellele, et kui ma peaksin saama lapse, siis Andrus võib ta kergelt ümber oma sõrme keerata ja lapse minu vastu üles ässitada. Ma ei tahtnud, et ta meie last minu vastu ära kasutaks. Ja kui laps peakski trooni saama, siis Andrus lihtsalt ütleks talle, mida teha.