Kaks elu: Mineviku tulevik

Perekondlik jutuajamine

Veetsin kogu ülejäänud päeva oma kabinetis. Jäin sinna ka ööseks, sest ma ei suutnud Andrusega ühes toas olla, rääkimata ühest voodist.

Järgmisel varahommikul teatati mulle, et Chris on kohal. Andrus polnud tema tulekust muidu teadlik ning oli ausalt öeldes päris üllatnud, kuigi üritas seda varjata.

Peale seda kui Chris oli oma asjad oma tuppa visanud ning meiega koos hommikust söönud, kutsusin ta oma kabineti. Andrust ma loomulikult ei kutsunud. Tõin vabanduseks, et jutt puudutab Glaciesi majandust, millest ta otse loomulikult huvitatud polnud, kuigi ma imestasin, et ta minu juttu uskuma jäi.

Tegelikult rääkisime hoopis tõsisematel teemadel ja ma kasutasin oma kabineti peal tugevamat loitsu, et keegi meid pealt kuulata ei saaks.

„Kuidas sa teada said, et Elizzia siin on?" küsis ta kohe alguses.

„Ma käisin Monika juures ja sain teada, et Maiko töötab koos Elizziaga. Ükskõik kus üks on, on teine ka ja Maiko käis minu juures eile. Ta ütles, et Elizzia on siin ning ta leidis selle, mida ta otsis, mis on lossis."

„See seletab nii mõndagi."

„Nagu näiteks mida?"

„Esiteks seda, miks Monika surnud on."

„Ta on surnud!!!"

„Jah, sa ei teadnudki?"

„Ei, mulle viimasel ajal tundub, et ma saan kõigest alati viimasena teada."

„Ta suri või pigem tapeti juba paar päeva tagasi. Täna on matused, kuigi matta pole otseselt midagi. Matrona tapeti ka, nii et Zena on ainukene, kes veel elus on."

„Sa arvad, et Elizzia tappis ta, kuna ta rääkis mulle liiga palju temast?"

„Tundub loogiline." Kellegi tapmine ei tundu kunagi loogiline! Kuigi ma olin ise ka päris suurest hulgast deemonitest lahti saanud.

„Tore, mis siis veel?" Taaskord oli mu tuju täiesti alla poole nulli.

„Kas sa said teada, mida Elizzia otsis?"

„Ei, Andrus hirmutas Maiko minema, enne kui ta mulle öelda jõudis. Ma ei tahtnud Andrust arvama panna, et ma Maikosse kuidagi soojalt suhtun, seega käskisin tal lahkuda."

„Tõenäoliselt oli see tark tegu. Mis värk sul Andrusega üldse on?"

„Mitte mingit värki pole. Me lihtsalt vihkame üksteist kogu südamest ja ma ei usalda teda enam. Ta kütab kogu rahva minu vastu üles."

„Ma ei imestaks. Ta ju abiellus sinuga ainult võimu, mitte armastuse pärast."

„Ja mina abiellusin temaga rahu, mitte armastuse pärast. Aga see on hoopis muu teema."

„No mida iganes Elizzia ka ei otsiks, peab see olema väga vana ja väga võimas."

„Millest sa seda järeldad?" Tegelikult olin ma ise ka sellele järeldusele juba jõudnud.

„Need tema rünnakud pole juhuslikud olnud. Ta ründab meelega kõige vanemaid asulaid. Teda ei huvita koha suurus, vaid selle vanus ja ajalugu. Kui ta juba nii palju vaeva näeb selle leidmiseks, peab see ikka palju väärt olema."

„Tõsi. Päris irooniline, et peale kõiki neid otsinguid ja massimõrvu, on see asi, mida ta otsis, kogu aeg tema nina all olnud."

„Seda küll, aga ma kujutan ette, et nüüd on ta veel erakordselt vihane ning kavatseb selle iga hinna eest enda kätte saada." Ma mäletasin oma õe tujusid veel liigagi hästi. Ta võis olla väga tore tüdruk, aga kui ta vihastas, siis ikka põhjalikult.

„Me peame ta enne üles leidma, kui ta midagi teha jõuab."

„See linn on päris suur ja Elizzia juba oskab ennast peita. Pealegi me kumbki pole teda viis aastat näinud. Ma arvan, et ma ei tunneks teda isegi siis ära, kui ta minu nina ees seisaks." Kuigi minu nägemuses olin ta suure vaevaga ära tundnud. Samas igaüks võib kuju muuta.

„Arvad, et ta on nii palju muutunud?"

„Ta muutus väikesest toredast tüdrukust deemonist mõrvariks. Ma arvan, et ta on väga palju muutunud." Võibolla põhjus, miks ükski otsingumeeskonna liikmetest polnud Elizziat leidnud, oligi sellepärast, et nad lihtsalt ei tundud teda ära, isegi kui nad temast mööda kõndisid. Maiko oli ka totaalselt muutunud.

„Üks võimalus on, kuidas teda üles leida."

„Ja see oleks?"

„Ma küsin Maikolt."

„Kui ta on koos Elizziaga, keda mitte keegi ei suuda leida, siis kuidas sa arvad, et sa suudad Maiko leida?"

„Me oleme ühendatud. Pealegi, nii palju kui ma tean, ei ürita tema ennast varjata."

„Aga Elizzia võib seda tema eest teha. Kuidas sa üldse temaga ühendatud oled?"

„Tõelise armastuse side."

„Tõsiselt räägid või?!"

„Jah, miks ma peaksin millegi sellise kohta valetama."

„Tema on su hingesugulane ja sa lihtsalt käskisid tal lahkuda, et abielluda mingisuguse suvalise jobuga. Midagi on meie perekonnaga tõsiselt viga." Nii et tema oli see õnnistuse pooldaja – muidugi ta oli.

„Mul polnud valikut! Mitu korda ma seda ütlema pean! Speera oleks uuesti sõda alustanud, kui ma poleks temaga abiellunud."

„Ma tõsiselt kahtlen selles. Andres on nüüd Speera kuningas ja ta on tugevalt igasuguse sõja vastu. Pealegi ei oleks tal ühtegi liitlast, sest kui sa oleksid endiselt Maikoga koos, ei oleks Monika küll mingit sõda tahtnud alustada." Tal oli tegelikult täiesti õigus, aga nüüd polnud sellega enam midagi teha. Mind tegelikult üllatas, et Chris oli Maiko poolt, sest nii palju, kui ma mäletan, ei saanud nad omavahel üldse läbi.

„Tore tagant järele tarkus, millega mul pole midagi peale hakata. Äkki me tegeleksime hetkeliste probleemidega."

„Nii et sa kavatsed Maiko üles otsida?"

„Jah."

„Ja mis siis, kui ta ei saa sulle Elizzia asukohta öelda?" Mida ta ei saagi.

„Elizzia peab temaga ju kunagi ikka kokku saama. Ma lihtsalt jälitan teda."

„Sama hästi võime ka siin lossis passida ja oodata, kuni ta ise siia tuleb, sest ta tuleb niikuinii." Aga kui suure tõenäosusega siis keegi meist veel ellu jääks?

„Ma arvan, et mida varem me ta kätte saame seda parem."

„Olgu, kuidas soovid. Uuri homseks välja, kus Elizzia on ja mida ta otsib. Kui sa ei saa seda teada, siis valmistume lossis võitluseks. Mida iganes ta taga ajab, ta ei tohi seda kätte saada."

„Ma tean." Nüüd oli mul ainult vaja välja mõelda, kuidas Maiko üles leida. Ma ei suutnud teda leida enne ja ma ei uskunud, et see kuidagi ühe päevaga muutunud oleks. Kuigi see mässamine oli kaasa toonud selle, et Maiko astus uksest sisse, aga see võis olla täiesti juhuslik.

Kogu selle viie aasta jooksul polnud ma ka kogemata tajunud, kus Maiko olla võiks. Võibolla oli see sellepärast, et ma üritasin teda oma peast välja saada, aga võibolla ka sellepärast, et tema leidmine oli Elizzia pärast võimatu.

Midagi pidin ma siiski poovima. Chris lahkus, et Isadorale öelda, et ta jõudis turvaliselt kohale. Ma istusin oma kabineti põrandale maha, et mediteerida. Keskendusin nüüd Maiko leidmisele. Ükskõik kui palju ma ka ei pingutanud, ei suutnud ma näha muud kui musta pilti. Täiesti mõttetu.

--------------------------------------------------------------------

Selline lühike peatükk seekord, aga järgmine nädal tuleb see-eest pikk.