Hommikul olin üle tüki aja ülienergiline. Teadmine, et kõik asjad hakkavad paika loksuma, tekitas minus väga hea enesetunde, kuigi iga kord kui vanemad mulle meelde tulid, oli mu tuju taaskord nullis.
Esmajärjekorras lasin uurijatel lõpetada varastatud hõljukite otsimise, sest kui Elizzia sai planeetide vahel helendada, polnud tal hõljukeid vaja. Ta oli selle Speera hõljuki tõenäoliselt ainult jälgede segamiseks röövinud. Lisaks sellele palusin Elizzia otsimise mõneks ajaks lõpetada, et ründajaid kätte saada või nende tegevust vähemalt takistada.
Selline plaan paistis igatahes õnnestuvat, sest järgmise linna täielikku hävingut suudeti takistada, kuigi ühtegi rünnaku põhjustajat ei suudetud tabada ega ka tuvastada.
*
Kui kõigega tegeleti, sain ise istuda oma kabinetis ja välja mõelda mingisugust plaani. Maiko arvas, et me suudame üksteist igalt poolt leida. Ma ei saanud aru, miks ta peaks midagi sellist Zenale rääkima. Võibolla ta tahtis, et ma ta leiaks, aga see võis ka täiesti juhuslik olla. Tema teadis kogu aeg, kus ma olen, seega oleks palju lihtsam, kui ta oleks minu juurde tulnud, kuna mul polnud õrna aimugi, kuidas ma ta üles leian.
Kuna mul tõesti polnud ühtegi ideed ja mediteerimine ei tundunud just kõige parema mõttena, otsustasin teha natukene eeltööd. Raamatutest polnud eriti kasu, sest seal polnud midagi sellist kirjast, mida ma juba ei oleks teadnud. Põhimõtteliselt öeldi igas raamatus, et kui kaks magiaani on üksteise jaoks loodud, siis viib saatus nad kokku või nende südamed juhivad neid õiges suunas. Ütleme nii, et sellest polnud just palju kasu, sest ei saatus ega ka mu süda ei öelnud hetkel mitte midagi ja mul polnud eriti aega oodata.
Teise variandina otsisin internetist erinevaid artikleid. Taaskord ei leidnud ma esialgu midagi erilist, ainult suur hulk veebikohtingulehti, mis lubasid leida tõelise armastuse. Kruttisin veel lehti, kuni leidsin ühe vägagi huvitava artikli: „Tõelise armastuse side – kas õnnistus või needus?"
Ma ei olnud seda kunagi needuse vaatepunkti alt vaadanud, aga see anonüümne autor suutis oma seisukohad äärmiselt veenvalt ära tõestada. Ta küll tõi plussid ja miinused välja, aga väga selgelt oli aru saada, et tema peab seda pigem needuseks kui õnnistuseks.
Artikli lugemise lõpetanud, pidin temaga nõustuma. Muidugi oli tore leida keegi, kes armastab sind nii palju, kui sina armastad teda, aga kuidas sa tead, kas see on tegelikult armastus või ainult maagia, mis jamab sinu mõistusega? Tõelise armastuse side võtab ära valikuvõimalused. See, keda sa armastama pead, valitakse sinu eest, aga samas kui sa teda tõeliselt armastad, siis ei tohiks sellest ju probleemi olla? Üks mure lahendatud?
Lisaks valikuvõimaluste puudumisele muudab see kaks magiaani üksteisest äärmiselt sõltuvaks. Üks ei saa olla ilma teiseta. Nad on nagu kaks magnetit, millel on vaja kokku saada. Eraldatus ajab nad hulluks, mässab nende mõtlemisega, muudab nad ümbritseva suhtes tuimaks. Nende alateadvus on valmis mida iganes tegema, et neid kuidagi jälle kokku saada.
Võibolla polnudki siis asi sõjajärgses stressis, mida ma teadsin, et mul polnud, vaid asi oli selles, et me olime Maikoga nii kaugel üksteisest. Seda ehk oligi mu psühholoog mõelnud, kui ta ütles mu isale, et ta peab kellegi üles leidma. Huvitav, kuidas see kõik Maikot mõjutas. Samas Zena oli öelnud, et Maiko ei söönud, maganud ega rääkinud mitu kuud, oli täiesti tuim ja nüüd kannatas.
Tõelise armastuse side võib ära rikkuda ka korralikud magiaanid. See ei vali ju paare selle järgi, kes karjääri poolest sobiksid. Nii võib side tekkida korraliku neiu ja mõrvari vahel või eduka noormehe ja kodutu naise vahel. Kuidas saaksidki nende elud normaalselt edasi minna. Sellega võib kaasneda ka ära kasutamine ja suurte jamade tekkimine. Kuskil ei ole öeldud, et iga magiaani jaoks Maagias on ainult üks teine magiaan, aga kui tõelise armastuse side tekib, siis pole selle käest enam pääsu, see ei katke mitte kunagi ehk kedagi teist ei ole võimalik armastada, lahku minna ei ole võimalik, isegi kui sinu elu sellest sõltub. Ja kui üks peaks juhuslikult surema, siis sureb teine ka õigepea, isegi kui mõlemad on väga noored, seetõttu on see side needus, mitte õnnistus.
YOU ARE READING
Kaks elu: Mineviku tulevik
Science FictionSee hetk ei saanud ma sõnakestki suust välja. Mulle tundus nagu mu hing rebitakse minu seest välja. Ma ei saanud hingata, mu jalad ei kandnud mind, nii et ma kukkusin põlvili põrandale. Olin tõepoolest suremas. Neljas osa tõotab kindlasti olla sünge...