Kaks elu: Mineviku tulevik

Ärritavad uudised

Samas nüüd kui Andrus oli järjekordselt läinud ja kõik ametnikud hoidsid minust mõnda aega eemale, oli mul suurepärane võimalus oma vanematele helistada, et uurida, kuidas neil oma tuuril läinud on.

Aga enne kui ma üldse helistama jõudsin hakata, avastasin, et mul oli telefonis kolmkümmend seitse vastamata kõnet. Enamik neist kõnedest olid Merili poolt jäetud, nii et ma helistasin kõige pealt talle. Olin lasknud oma Maa telefoni ühendada Maagia omaga, et kõik kõned tuleksid ühte kohta. Minu nõudmine oli Maagia teadlastele parajaks pähkliks, kuid nad said sellega hakkama.

„Tšau, mis toimub?" küsisin huvitatult.

„Kus sa olnud oled?!" kõlas ilma mingi tervituseta. „Ma olen sulle umbes miljon korda helistanud! Kõik teised ka. Pealegi, kas sa Facebooki sõnumeid enam ei loe või oma meile, sest me oleme kõik sinna ka pika jutu maha kirjutanud." Ta vuras selle kõik väga kiiresti ette.

„Okei, okei, milles siis asi, et mind nii väga vaja on?"

„Asi ei ole sinu vajamises. Pigem sinu hoiatamises." Sain arvutis lõpuks Facebooki lahti, kus ma polnud juba ei tea mis ajast käinud, ja esimene asi, mis mulle vastu vahtis, oli suur pommuudis sellest, kuidas teadlased ja astronoomid üle kogu maailma on nüüdseks juba peaaegu seitse aasta uurinud tulnukate olemasolust ja sellest, mida nad teha võivad ja millised nad välja võivad näha, MINU näitel.

„Oot, oot, oot, kas see jutt on tõsi?"

„Kui sa mõtled juttu sellest, et sa oled teadlaste lemmikteadusobjekt, siis jah. Nad avaldasid oma uurimustöö paar nädalat tagasi ja praeguseks on see juba igale poole levinud. See uudis järjest kasvab."

„Aga praegu? See juhtus seitse aastat tagasi ja kui paljud mind ikka näha said?"

„Anabell, sa olid uudistes mitu päeva peale seda. Pealegi praegu üritavad need teadlased sind üles otsida."

„Kuidas neil sellega nii kaua aega on läinud? Eesti pole nii suur riikki."

„Sind ju ei ole Maal. Ja nii palju kui ma olen aru saanud, on kõik andmed sinu siin viibimisest kadunud. Kõik dokumendid sellest, et sa sündisid siin või käisid koolis või üldse midagi tegid, on kadunud. Siiamaani on neil ainult pilt ja turvakaamerate salvestised sinust, aga nagu sa ütlesid, Eesti on väike riik, mingi hetk leiavad nad ikka kellegi, kes sind tunneb ja nad paistavad päris veendud olevat, et sa oled Maal elanud ja mitte lihtsalt korraks Maad külastanud."

„Nii et keegi kaitseb mind Maal, peidab minu jälgi? See on ainuke selgitus sellele. Aga kas sa arvad, et kui nad leiavad kellegi, kes mind tunneb, siis ta räägib kõik välja?"

„Mina ei räägi, aga ma arvan, et mõni inimene, kes ei ole sinuga just eriline sõber võib oma viie minuti kuulsuse saamiseks kõike välja padrata. Samas ma ei usu, et keegi oskaks sinust midagi erilist rääkida. Nad ei tea ju su võimetest ega Maagiast midagi. Soovitavalt ära lihtsalt Maale tule, kuni see kõik vaibub ja arvutit vist ei oleks ka kõige targem kasutada."

„Tõsiselt? Sa õiendad minu kallal, miks ma arvutis ei käi ja nüüd ütled, et ma ei tohikski seal käia."

„Nojah, enam ei tohiks. Mida sa seal üldse teed, et sinust nii kaua midagi kuulda pole olnud?"

„Mu vanemad läksid reisile ja nüüd olen ma kogu kuningriigi eest vastutav. See on väga aeganõudev töö." See muidugi ei vabandanud välja kõiki eelnevaid kuid ja aastaid.

„Usun, aga hoia edaspidi telefon enda lähedal, kui peaks juhtumisi uudiseid tekkima."

„Jaa, muidugi, aga palun ära midagi minu kohta välja räägi ja ütle seda teistele ka, sest muidu ma võin Maagiasse kinni jäädagi." Arvestades sellega, et ma tahtsin tagasi Maale elama minna, oli äärmiselt vajalik end anonüümsena hoida.