Kaks elu: Mineviku tulevik

Löök minevikust

Mida rohkem kordi me tapsime, seda hullemaks ja verejanulisemaks Elizzia läks. Talle ei piisanud enam nendest surmadest. Ta tahtis enamat. Iga kord kui mõni deemon tappis kedagi liiga aeglaselt, viivitas või ei täitnud käsku päris nii nagu Elizzia tahtis, sai tüdruk temast lahti, aga mitte lihtsalt tappes, vaid eelnevalt piinates. Tavaliselt jäi kolmest deemonist heal juhul üks alles.

Mõnikord oli ka rohkem kui kolm deemonit, aga Elizzia väitis, et rohkem pole tegelikult vaja ja tal oli lihtsam nii helendada. Rohkem deemoneid oli siis, kui ta eriti verejanuliseks muutus ja tahtis lihtsalt kedagi lisaks maha lüüa.

Mis minusse puutus, siis mõnikord ma soovisin, et oleksin ka deemon, et ta mul lihtsalt juba kord ära tapaks, aga ta isegi ei mõelnud selle peale. Tema suur eesmärk oli mind elus hoida kuni lõpuni.

Aegamisi sain tema plaani teada. Elizzia käis igas linnas, kuhu raamat teda juhtas, kuhu väidetavalt oli peidetud, kas võime ise või vihje selle kohta, kuhu võime peidetud oli. Olenemata sellest, kas ta leidis vihje või mitte hävitas ta kõik. Ma sain ka teada, mis võimet ta otsis ja milleks tal seda vaja oli ja milleks tal mind vaja oli. Kõik, et ainult oma õele halba teha.

Ma ei suutnud kordagi kedagi oma vabast tahtest tappa ja seetõttu Elizzia loobus ootamast, et ma temasuguseks muutuksin ning käskis mind. Ma olin nagu uimastite mõju all. Mul polnud õrna aimugi, mida ma tegin enamiku ajast, kui ma koos Elizziaga olin. Ilma temata sain ma enam-vähem toimuvast aru.

Pärast seda kui Elizzia oli hävitanud umbes viis asukohta, olin jõudnud punkti, kus arvasin, et ma enam tõepoolest ei suuda seda kaasa enam teha. Kui surm oli ainus moodus, kuidas pääseda, siis ma olin selleks valmis. See sama õhtu tuli Elizzia minu juurde.

„Ma mõtlesin, et me peaksime rääkima."

„Millest?" Nüüdseks olin juba täielikult ära kästud. Ma ei saanud kellelegi Elizziast ega oma tegevusest otseselt rääkida. Ma ei saanud kedagi hoiatada.

„Sinust ja minust."

„Meie vahel pole midagi."

„Kas sa ikka armastad mu õde?" küsis ta uuesti.

„Ei."

„Siis milles küsimus?"

„Sa oled hull!" Lahkusin kiirelt toast, enne kui ta midagi teha jõudis.

„Seekord lasen sul minna, aga järgmine kord enam mitte!" hüüdis ta mulle järgi. Ja ta ei lasknudki.

Kui Elizzia sai kurjaks mõne deemoni peale, siis ta hävitas ta. Deemonitest oli lihtne lahti saada, magiaanidest mitte nii lihtne ja ma olin ainuke magiaan tema kambas. Seetõttu peale seda, kui ta oli kõigist deemonitest lahti saanud, jäin vaid mina alles, kelle peal ta sai ennast välja elada. Ma olin nagu tema isiklik mängukann ja ma ei saanud sinna midagi parata.

Ma ei saanud magada, kuna nägin pidevalt õudusunenägusid Elizziast, kõigist tapetutest. Nende karjed kajasid mu peas. Ma ei suutnud enam süüa. Ma ei tahtnud enam elada, aga Elizzia ei lasknud mul surra. Ta võis mu läbi peksta, kuni mul pilt eest kadus, aga mitte kunagi ei läinud ta päris lõpuni välja. Ta sundis mind ka sööma ja võlus mind magama.

Ta hakkas ka mu mälestustes tuhnima, neid muutma, kustutama, kuid see oli üks võime, mida ta ei osanud väga hästi kasutada ja tema muutused tavaliselt ei püsinud väga kaua.

Kuna Elizzia tapmiskihk muutus järjest suuremaks, oli õigepea vaja iga uue asula jaoks uusi deemoneid, aga neid oli järjest raskem leida, sest Elizzia tahtis tugevaid deemoneid, aga jutud sellest, kuidas kõik deemonid, kes Elizzia heaks töötavad, kuidagi ootamatult kaovad, levisid kiiresti. Keegi ei tahtnud enam tema heaks töötada, kuid Elizzia ei hakanud luba küsima, vaid sundis neid täpselt nagu mindki.