Kaks elu: Mineviku tulevik

Öised jutud

Järgmisel õhtul koputas keegi korteri uksele ja ma läksin avama. Seal seisis Maiko. Selles ajas polnud ta seda veel kordagi varem teinud.

"Mida sa siin teed?" küsisin.

"Kas ma saaksin sinuga korra nelja silma all rääkida?"

"Ikka." Juhatasin ta oma tuppa. Õnneks kõik teised korterikaaslased olid oma tubades ja hakkasid juba magama minema. Ma ei maganud, nii et mul aega oli.

"Ma eeldan, et sa polnud väga õnnelik, et need tüdrukud sinult täna uusi küsimusi küsima tulid." Huvitaval kombel polnud nad mulle veel ütlema tulnud, et ma võin nendega liituda. Ju siis Maiko oli öelnud, et minu öeldu oli vale.

"Ma tulin sinult küsima, kas sina andsid neile need ideed, aga sa just vastasid sellele."

"Kas see ongi kõik?"

"Ma tean, et ma ei saa sulle öelda, et sa ei räägiks neile rohkem midagi, aga kas sa palun võiksid neist eemale hoida."

"Miks? Ma arvasin, et nad meeldivad sulle. Miks sa muidu nii palju enda kohta neile räägiksid või miks sa neid muidu nii hea meelega enda juurde lased."

"Nad ei jätaks mind kunagi rahule, kui ma neile midagi ei räägiks. Pealegi pole ma neile eriti midagi enda kohta rääkinud."

"Ainut seda, mis su lemmikvärv, lemmiktoit, lemmiksport on, kellena su vanemad töötavad, millal su sünnipäev on... Päris palju asju minu meelest."

"Võibolla olen ma neile tõesti päris palju rääkinud, aga ma olen neile ka päris palju enda kohta valetanud. Ma isegi mõtlesin mingi ajuvaba jutu välja sellest, et ma abiellun, lootuses, et nad jätavad mind rahule, kuid seda ei juhtunud... Miks see sind üldse huvitab?"

"Sa pole mulle midagi öelnud," vastasin pettunult, "ja miks sa tahad, et ma neist eemale hoiaks? Kas sa arvad, et ma ütlen neile midagi või nemad ütlevad mulle midagi?"

"Sa juba tead kõike minust, aga sa ei ole ikka veel öelnud, kuidas sa kõike tead. Ja ma ei taha, et sa neile minust räägiksid. Mulle piisab juba sellest, et sina kõike tead... ja Grete."

"Ma ei tea kõike. Ma tundsin end päris lollina nende tüdrukute juures eile."

"Miks sa üldse nendega nüüd järsku suhtlema hakkasid?"

"Grete vedas mind sinna."

"Miks?"


"Ta arvas, et see tõstab mu tuju, kui ma saan need fännid lolliks teha."

"Kas sellest oli abi?" Ta paistis siiralt tahtvat, et mul oleks hea tuju.

"Jah, oli küll. Sa peaksid teadma." Üle tüki aja oli mul tõepoolest hea tuju ja mu võimed ei olnud täielikult kontrolli alt väljas. Samas ma olin päris kindel, et see ei kesta eriti kaua. Maiko paistis ka endiselt väsinud välja.

"Kas sa kavatsed siis nende fännidega liituda?" Talle tõsiselt ei meeldinud see sõna "fänn".

"Ei, see oli ühe korra asi."

"Selge. Ma peaksin nüüd minema ja laskma sul magada. Vabandust, et ma nii hilja õhtul sind tülitasin."

"Sa ei tülita mind, kui sa tahad, võid kauemaks jääda."

"Head ööd, Anabell," ütles ta ja lahkus ikkagi.

*

Öösel lebasin oma voodis ning vaatasin tähti oma seinal. Kuigi loits hoidis mind ärkvel, kartsin pidevalt, et võin kuidagi ikkagi magama jääda ja mul polnud absoluutselt mingisugust tahtmist neid unenägusid näha. Teadsin, et mu tegevus on täiesti mõttetu, oleksin võinud midagi kasulikku teha, kui juba niikuinii ei maganud, aga ma ei tahtnud kedagi üles ajada. Liikumine oleks mind tõenäoliselt paremini ärkvel ka hoidnud.