Kaks elu: Mineviku tulevik

Tõehetk

Ma läksin oma korterisse ning üritasin end kuidagi vaimselt ette valmistada selleks, mis juhtub, kui Andrus Elizziani jõuab. Lõpuks jõudsin otsuseni, et ei lase tal seda teha. Andrus polnud Elizzia, teda ma suutsin võita, mõjutada. Passisin lossi läheduses, kuni nägin Andrust lossist lahkumas ja suunda Elizzia poole võtmas. Selleks ei kulunud väga palju aega. Minu suureks pettumuseks helendas ta tupiktänaval ja mul polnud õrna aimugi, kus Elizzia oli.

Jõudsin kiiresti plaani välja mõelda. Ma ei saanud kuidagi Elizziani jõuda, aga Andrus polnud nii kaitstud ning mul tuli kõigest tema peale mõelda ja juba olingi talle järele jõudnud. Ta polnud kortermaja koridorist kaugemale jõudnud.

„Andrus, oota!" ütlesin talle, mille peale ta end ümber pööras. „Kas me võiksime sellest rääkida?" proovisin esialgu sõnadega, kuna läbipekstud Krona valitseja oleks kindlasti tähelepanu tõmmanud ja mulle veelgi rohkem jamasid tekitanud.

„Meil pole millestki rääkida. Elizzia teadis, et ükskord leiad sa oma tee ikka lossi ja ta palus mul sellest talle teada anda."

„Mida ma tegema pean, et sa sellest talle ei räägiks?" Ma olin nii madalale laskunud.

„Kindlasti oleks seal igasuguseid asju, mida sa võiksid teha, aga praegu tundub minu jaoks palju parem variant olevat see, kui ma räägin Elizziale kõik ära. Nii vähemalt ei näe ma su lõusta enam mitte kunagi lossis." Ta ei tahtnud vaid võimu, vaid ka mõlemaid õdesid. Tema jaoks oli see nagu võistlus, mida ta oli kaotamas, sest mina meeldisin mõlemale rohkem.

Ma ei kavatsenud hakata teda paluma, sest sellest poleks niikuinii kasu olnud. Samas ei saanud ma talle otseselt kallale ka minna, sest kui Elizzia oli meie läheduses, oleks Andrus võinud vaid ta nime hüüda ja kõik oleks läbi.

„Kui sa lähed räägid talle sellest, mis juhtus täna ja ta teeb mulle midagi selle pärast, siis ma otsin su üles ja teen seda kõike sama sulle," ähvardasin teda.

„Elizzia on kõigest üks tüdruk ja sa kardad teda nii meeletult, et oled valmis ükskõik mida tegema, et tema eest pääseda ja sa arvad, et suudad mind kuidagi ähvardada?"

„Ta peaaegu tappis su juba ühekorra. Ma võin töö lõpule viia."

„Elizzia!" hüüdis ta üle terve koridori.

Üks uks avanes ja raevus Elizzia tuli uksele. Varjus püsimine oli ikkagi eesmärk number üks. Andrus oli endale selle karjumisega tõsise jama kaela tõmmanud.

Tüdruk tõmbas meid mõlemaid korterisse ning sulges ukse.

„Mida sa õige mõtlesid, kui niimoodi karjuma hakkasid?!" küsis Elizzia Andruselt.

„Sinu töötaja siin ei tahtnud, et ma ühte tema saladust välja räägiksin."

„Ja sellepärast pidid sa karjuma üle terve maja?!"

Andrus punastas. Tõenäoliselt ei julgenud ta tunnistada, et hüüdis ta nime, kuna kartis minu käest tappa saada. Elizzia sai sellest väga hästi aru ja virutas talle rusikaga otse näkku.

„Kuidas mu õde sinusuguse hädapätakaga üldse abiellus?" ei saanud ta aru.

„Võibolla teda tõmbab halbade meeste poole," ütles Andrus mulle otsa vaadates.

„Mis see saladus siis oli, mida sa ei tahtnud, et keegi kuuleks, Maiko?" Elizzia vaatas mulle otse silma nii, et ma olin sunnitud oma pilgu temalt ära pöörama.

„Ta käis lossis," vastas Andrus enne, kui ma mõne hea vale peale jõudsin tulla.

„Mida?!" Nüüd oli Elizzia muidugi minu peale kohutavalt vihane.