Kaks elu: Mineviku tulevik

Tagasi Maagiasse

Lõpetasin põhikooli Maal ja peale seda läksime koos Gretega Kronale kooli. Nüüd siis sealsesse kolmandasse klassi.

Põhikool oli tore olnud. Võluvõimed tegid asja muidugi tunduvalt lihtsamaks, aga samas oli hea end üldjoontes normaalsena tunda. Positiivne oli ka see, et seal ei üritanud keegi mind ära tappa ega kooli üle võtta. Kahjuks oli see läbi ja mul ei jäänud muud üle, kui minna Maagiasse kooli, sest mingit sorti maagilise hariduse pidin ma saama, kuigi teoreetiliselt see mul juba oli. Maagia rahval oli vaja teada, et neil on valitseja, kes midagi maagiast teab ka. Õele ja vennale väitsin, et lähen Tartusse gümnaasiumisse.

Maiko oli kooli eelmisel aastal lõpetanud. Kuigi ta üldse isegi ei pingutanud ning enda arust üritas eksamitel meelega halvad tulemused saada, et mulle tõestada, et ta pole geenius, aga ta sai siiski üle üheksakümne punkti neis kõigis.

Muidugi hakkas jälle pihta see suur ihukaitsja teema. Isegi kui ma kinnitasin isale, et mul kohe päris kindlasti pole kedagi vaja ja ma tean juba tulevikust, et ma saan hakkama, ei olnud ta minuga nõus. Ma ei tahtnud, et mingi mees mustas mind terve päev jälitaks, pealegi polnud ma nõus kellegi muu kui Maikoga. Lõpuks, minu suureks ja mitte just meeldivaks üllatuseks, leiti probleemile lahendus.

Koolis oli hetkel ainult üks kehalise kasvatuse õpetaja, kes andis ka kehakultuuri edasijõudnutele ning kõiki muid spordiga seostuvad aineid, ei suutnud kuidagi koormusega toime tulla, kuid uue õpetaja leidmine oli osutunud väga keeruliseks. Seega minu isa leidis lahenduse – Maikost sai kehalise kasvatuse õpetaja. Ta pidi käima paaril koolitusele, et vajalikud paberid kätte saada, aga soovituskiri kuningalt oleks asja vist ilma nendetagi lahendanud. Nii sai ta igatahes minul silma peal hoida, ilma et ta oleks pidanud mind jälitama. Lisaks pandi Maiko kooli õpilaste nõustajaks, kuna millegi pärast arvati, et ta suudab õpilasi paremini aidata, kui kooli psühholoog, kuigi tema nõustaja amet pidi väidetavalt natukene teistsugune olema psühholoogi ametist.

Ma ei saanudki aru, kas Maikol endal oli selle plaani üle hea meel või mitte, sest tema ilmest ja käitumisest polnud otseselt midagi aru saada. Kui ta kooli lõpetas, oli klass ta hääletanud, kui kõige tõenäolisemalt kuulsaks saav klassivend. Kehalise õpetajana ja nõustajana see vist väga realistlik ei olnud. Samas talle meeldis sport ja ka see kool. Tema käes olid kooli kõik poiste spordirekordid. Õpetajatel ning naissoost õpilastel polnud loomulikult midagi selle vastu, et ta õpetajaks tuleb. Nüüd oli tal kaks tööd, millest kumbki ei nõudnud tema poolt erilist pingutust, küll aga minult.

Põhikoolis olin Maikoga võimalikult palju aega koos veetnud, kuigi arvestades sellega, et me käisime mõlemad erinevates koolides ja mina käisin veel igal pool trennis ka, siis saime tegelikult palju vähem koos olla, kui ma oleksin tahtnud.

Hakkasin juba tasapisi kahetsema, et olin otsustanud põhikooli Maal lõpetada ning soovitanud Maikot endale kooli ihukaitsjaks Maagias. Nüüd kui ta oli õpetaja, oli minu tõenäosus teda mind armastama panna päris minimaalne, sest me ei saanud otseselt koos ollagi.

Mina armastasin teda sama palju, võibolla isegi veel rohkem, kui olin enne aja tagasi pööramist, aga tema paistis minust jäjest vähem huvituvat. Võibolla aja keeramine oli kogu selle hingesuguluse asja katki teinud. Võibolla me ei olnudki üksteise jaoks mõeldud. Viskasin kiiresti sellised mõtted peast minema. Kogu mõte hingesugulusel ongi see, et seda ei saa nii lihtsalt kaotada, lõhkuda mida kõike veel. Samas aja tagasi pööramisel pidid olema mingisugused tagajärjed. Olin teinud seda kolmteist korda ja mitte ükski kord ei olnud ma lõpuks Maikoga kokku jäänud, nii et võibolla see polnud lihtsalt nii mõeldudki. Aga ma ei tahtnud, et minuga juhtuks see, mis ennegi oli juhtunud, kui ma põhimõtteliselt hulluks läksin.