Kaks elu: Mineviku tulevik

Viimaks koos

Viimased paar päeva koolis olid täiesti väljakannatamatud, kuid kuidagi elasin need üle nagu ka Maiko. Esimest korda peale seda õhtut saime rääkida alles limusiinis, mis viis meid hõljukist lossi. Me ei suutnud ise ka uskuda, et meil nii võimatu koolis kahekesi koos olla oli. Kahjuks väga pikalt see sõit lossi ei kestnud. Jõudsime ainult järgmiseks päevaks plaani välja mõelda.

Esialgu otsustasime suhet oma vanemate eest varjata, kuna me ei olnud päris kindlad, kuidas nad sellesse suhtuvad. Emadega oleks asi suhteliselt lihtne olnud, kuna Monika tahtiski, et me koos oleks ja minu ema oli täielik romantik, kuid ka neile ei öelnud me midagi.

Veetsime praktiliselt terve juunikuu ainult ninapidi koos olles. Sellest mälestuste asjast oli tegelikult väga palju kasu, sest nagu mina, tundis ka Maiko nüüd, nagu me oleks igavesti koos olnud. Me ei pidanud isegi iga kord rääkima – piisas sellest, kui me saime lihtsalt koos olla. Mõnikord me lebasime öösel rannas liiva peal ja vahtisime vaikides tähti – see oli meie mõlema lemmiktegevus.

Terve kuu niimoodi koos olles, hakkas meid lõpuks häirima, et me pidime pidevalt mingeid vabandusi oma vanematele välja mõtlema, eriti mina ja kogu see varjamine ning peitmine ei olnud sugugi lõbus.

Otsustasime esialgu emade peal katsetada ning vaadata, kuidas nad reageerivad. Maiko sõitis isegi isiklikult Demonikale kohale. Loomulikult läks tal seal väga hästi, Monika polnud kunagi õnnelikum olnud. Tal oli alles siis oma elevusest üle saanud, kui Maiko ütles talle, et tema käitumine pole sugugi ühele deemonite kuningannale sobilik.

Minu emaga läks umbes sama lihtsalt. Rääkisin talle tõelise armastuse sidemest, sellest kuidas ma Maikoga juba enne aja keeramist olin koos olnud, kuidas me väga armastame üksteist ja kuidas mind üldse ei huvita, et ta minu heaks töötab. Poleks vist olnud vaja nii palju rääkidagi, mu ema ütles ainult: „Peaasi, et sa ise õnnelik oled." Tema muidugi oli, kui mina olin.

Maiko kasuema oli muidugi natuke suurem pähkel. Me polnud alguses kindlad, kas me üldse peaksimegi talle midagi ütlema, kuid lõpuks otsustasime, et kui me suudame talle asja selgeks teha, suudame oma isadele ka. Maiko otsustas üksi minna. Ta andis oma õele ja vennale isegi raha kino jaoks, et neid majast minema saada. Meie üllatuseks suhtus ta kõigesse päris rahulikult. Ta ei olnud tegelikult üldse Maiko pärast mures, pigem muretses ta sellepärast, et Maiko võib mulle haiget teha. Ta teadis väga hästi, milline Maiko on. Talle ei meeldinud ka see, et me polnud veel oma isadele midagi rääkinud. Üldiselt läks vestlus temaga siiski hästi ja eks ta võis uhkust ka tunda, et tema kasupoeg on tulevane Maagia valitseja. Demonika prints polnud tõenäoliselt just kõige auväärsem tiitel.

Me venitasime oma isadega rääkimist järjest edasi, kuna kumbki meist ei julgenud nendega rääkida. Samas meie isad olid parimad sõbrad ja kuskil sisimas pidid nad ju teadma, et nende lapsed võivad ka omavahel hästi läbi saada. Päris juuli lõpus võtsime end kokku, et nendega rääkida. Otsustasime seda samal päeval teha. Maikol ja ta isal oli parajasti vaba päev.

Keskpäeval seisin oma isa kabineti ukse taga ja mõtlesin, mis on kõige halvem asi, mis juhtuda saab ja otsustasin, et mis iganes see on, mind ja Maikot see lahku ajada ei suudaks. Koputasin ning läksin kutse peale sisse.

„Anabell, mis sind siia toob?"

„Ma tahtsin sulle midagi tähtsat öelda."

„Kas see on seotud kuidagi tuleviku paremaks muutmisega?"

„Võib ka nii öelda," nentisin.

„Mis see tähtis asi siis on?"

„Okei, ma ei hakka keerutama, vaid ütlen lihtsalt välja. Ma armastan Maikot ja me oleme koos ja me tahame jääda kokku." Ta ei paistnud üllatunud. Peale seda kõike, mida ma talle rääkinud olen, ma isegi ei imestanud.