Juba minuti pärast oli peaministri ukse taga ning koputasin sellele. Ta kutsus mind hüüdega sisse.
Kui ta mind sisenemas nägi, tuli ta oma laua tagant välja ning minu äärmiselt suureks üllatuseks langes ta minu ette põlvili.
„Mida sa teed?" küsisin kahtlustavalt ning loobusin teietamisest.
„Palun teie andestust."
„Mida sa siis tegid?" Lootsin, et mitte midagi parandamatult kohutavat.
„Ma reetsin teid. Teie olete valitseja ja minu lojaalsus peaks olema teiega, mitte kellegi teisega. See aeg, kui te veetsite Maal, oli mul aega mõelda selle peale ja ma olen otsustanud, et ei kavatse enam mitte kunagi teie seljataga midagi teha. Teie isa on suurepärane kuningas ja ma arvan, et teist saab suurepärane kuninganna. Ma olen täielikult teie armul." Vaatasin tema aurat kogu aja – ta rääkis täielikult tõtt.
„Mis siis muutus?"
„Kuidas palun?"
„Enne olid sa täielikult Andruse tallaalune, tegid kõike, mida ta tahtis, rääkisid talle salajasi riigi asju. Mis muutus? Läksite tülli või midagi?"
„Ei, mitte midagi sellist. Südametunnistus hakkas piinama," tunnistas ta punastades. Mulle millegi pärast tundus, et asi oli milleski muus. „Ma olen valmis mida iganes tegema, et seda kahju korvata," lisas ta. Samas vahet polnud, mis põhjus sellel oli, peaasi et ta oli minu poolt.
„Ausalt öeldes peaksin ma su vallandama, aga kuna mul on natuke kitsas käes magiaanidega, kes ei ürita minu eest midagi varjata või petta, siis ma esialgu seda ei tee." Ta hingas kergendatult. „Kuid midagi siiski on, mida sa saad minu jaoks teha."
Rääkisin talle oma plaani, millega ta nõustus, nagu tal oleks mingit valikut olnud. Millegi pärast mulle tundus, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma.
Helistasin ka oma vanematele, et neile rääkida, kuidas mul Maal läks. Nad ütlesid, et tunnevad uhkust minu üle ning arvavad, et ma olen valmis valitsejaks hakkama. Kõigist reeturitest lossis ei hakanud ma neile igaks juhuks rääkima, polnud vaja nende tuju ära rikkuda. Pealegi pidin ma suutma selle probleemiga ise tegeleda – olin nüüd täiskasvanu ja peaaegu kuninganna.
*
Ma ei suutnud Andrust lossist üles leida. Mul oli nii palju häid solvanguid tema jaoks Maal välja mõeldud. Kui ma magama läksin, polnud teda endiselt leidnud. Arvasin, et ta tuleb millalgi öösel, seetõttu püsisin ärkvel, et teda vahele võtta, kuid umbes kahe ajal öösel jäin ikkagi magama. Hommikul ma teda ei näinud.
„Charlie, kus Andrus on?"
„Ma ei tea, majesteet. Ta lahkus lossist veidi peale teid, aga tagasi pole ta veel tulnud."
„Selge." Ma olin lootnud, et ta tunneb minu lahkumise pärast veidi süümepiinu ja üritab meie vahelist olukorda kuidagi parandada, aga ilmselgelt polnud tal selle jaoks vähimatki kavatsust. Tõenäoliselt ta lootis, et ma olen veelgi kauem ära.
Järgmiseks õhtuks jõudis ta koju, nagu tema äraolek poleks üldse imelik olnud.
„Kus sa olid?" küsisin.
„Speeral."
„Mis sa seal tegid?"
„Perel käisin külas. Sa pole ainuke, kellel on lubatud oma koduplaneeti külastada." Ta ütles seda toonil, et rohkem ta ei viitsi küll minuga enam millestki rääkida.
„Ma eeldan, et su pere ei olnud siis väga vastuvõtlik sinu suhtes."
„Miks sa seda peaksid arvama? Mul oli väga tore. Palju parem kui siin igatahes."
„Miks sa siis nii tujust ära oled?"
„Sest ma pean nüüd jälle siin sinuga aega veetma."
„Mulle meeldib sinuga olla sama palju kui sinule minuga, nii et ära arva endast nii palju!"
„Miks sa üldse nii vara siia tagasi tulid? Kas teadlased hakkasid sind taga ajama ja vaja oli kusagile põgeneda?" Kust ta seda teadis? Keegi ei oleks tohtinud seda teada.
„Vastupidi. Kõik teadlased olid nii vastutulelikud, et mul ei olnud põhjust sinna kauemaks jääda, kuigi oma sõpradega oleksin küll võinud kauem koos aega veeta, aga hakkasin kartma, et äkki hakkab sul siin igav ilma minuta ja siis ma avastasin, et sind polnud koduski." Ta ilme muutus veelgi süngemaks.
„Eks siis peame taas üksteist välja kannatama hakkama."
„Tundub nii."
----------------------------------------------------------------------------
Mõned peatükid on siin päris lühikesed, nii et ma avaldan mitu tükki nädalas. Nii ehk jõuab see Maiko aeg ka kiiremini kätte. Rääkides Maikost, siis kas keegi teab, millal ta sünnipäev on? Ma olen juba unustanud, kas ma mainisin seda mõnes raamatus või mitte. Aga kui ma ei ole seda veel maininud, siis võite pakkuda, millal see on.
PS! Pilt on selline, sest ma ei suutnud midagi paremat välja mõelda.
YOU ARE READING
Kaks elu: Mineviku tulevik
Science FictionSee hetk ei saanud ma sõnakestki suust välja. Mulle tundus nagu mu hing rebitakse minu seest välja. Ma ei saanud hingata, mu jalad ei kandnud mind, nii et ma kukkusin põlvili põrandale. Olin tõepoolest suremas. Neljas osa tõotab kindlasti olla sünge...