Kaks elu: Mineviku tulevik

Heakskiit

Suvi algas kuidagi ootamatult. Grete tahtis, et ma läheksin tema juurde Solarile, kuid ma ütlesin talle, et tulen peale oma sünnipäeva, sest see oli see päev, kui isa pidi minust kogu Maagiale teatama. Veider oli mõelda, et kogu Maagia jaoks minu õde ja venda nagu ei eksisteerikski, aga see oli nende endi heaolu huvides ja mida nad ei teadnud, sellest ei saanud nad ka puudust tunda.

Taaskord pidin läbi elama kogu selle uudiste aja, kus ajakirjanikud mul kordagi puhata ei lasknud. Vähemalt minu sünnipäev möödus suurema kisa ja kärata - kõigest kõikide planeetide valitsejad koos peredega, välja arvatud muidugi Demonika ja Speera, kuigi Monika ja Zena vastu mul ausalt öeldes polnud midagi. Jah, Monika oli kohutav, aga ta oli ka Maiko ema ja Demonika valitsemine polnud mingisugune lust ja lillepidu.

Samal ajal kui mina tahtsin kutsuda Demonika kuningikku peret, tahtsid minu vanemad kutsuda Speera kuningliku pere, aga ma olin sellele nii tugevalt vastu, et nad ei käinud kaua peale. Ma ei tahtnud Andrusest enam mitte midagi mitte kunagi kuulda.

Minu suureks üllatuseks kinkis issi mulle lõbustuspargi, nagu ta oli seda teinud ka eelmisel korral. Üllatav oli see sellepärast, et ta teadis, et ma keerasin aja tagasi ja olin nagu täiskasvanu lapse kehas. Kui ma selle kohta temalt küsisin, siis küsis ta vastu: "Kas sa tõesti ei taha seda?". Loomulikult ma tahtsin seda. Olenemata vanusest on lõbustuspargid lahedad ja seda arvas ka mu isa, kellel polnud midagi minuga koos lõbustuspargis aja veetmise vastu.

Peale minu sünnipäeva hakkas kogu meedia värk peale. Teadsin, et see ei kesta kaua. Heal juhul mõned nädalad, siis leiavad nad midagi uut ja paremat, millele oma tähelepanu suunata. Ausalt öeldes häiris see isegi rohkem Gretet kui mind, sest ma ei saanud tema juurde minna, kuni mul oli vaja uudiste saadetes olla või intervjuusid anda.

Mida ma tegelikult kõige rohkem kartsin, oli see, et võisin kogemata midagi minevikust välja padrata. Maal oli asi lihtne, seal ei tohtinud Maagiast rääkida ja kogu lugu, aga Maagias ei saanud mitte Maagiast rääkida, seega kartsin, et võisin juhuslikult rääkida millegist, mida tegelikult polnud juhtunud. Õnneks läks kõik korda.

Kui need paar nädalat läbi said, pakkisin oma asjad ja läksin Solarile. Isa tahtis muidugi planeetide tuurile minna, kuid ma lükkasin selle edasi. Mul oli aega seda teha küll ega need planeedid kusagile ei läinud, kuigi Lexisele pidin minema kohe peale Solarilt tagasi tulemist, et nõukogu heakskiit saada. Mul polnud selle vastu midagi, sest ma tahtsingi Aeternusega rääkida.

*

Solarilt Lexisele minnes tundus kogu keskkonna vahetus kohe eriti suurena. Lexisel oli kõik nii vaikne, tühi ja valge. Ma olingi tegelikult ainult ühe korra seal varem käinud, vähemalt nii palju kui ma mäletasin. See planeet oli üks õudne koht. Ma endiselt ei saanud aru, kuidas keegi seal üldse elada sai.

Esialgu sõitsime üliaeglase limusiiniga hotelli - reaalselt ma kõndisin sama kiiresti, aga mul polnud otsest põhjust kedagi taga kiirustama hakata, sest ega mul midagi paremat seal planeedil ikka teha polnud.

Viskasin oma kohvri magamistuppa ning läksin tagasi oma isa juurde. Ma tegelikult lootsin, et me lahkume juba õhtul ja siis ei pea ma selles kohutavalt ebamugavas voodis magama. Kogu Lexise eesmärk paistis olevat muuta magiaanide elu nii ebamugavaks kui võimalik.

Keskpäevaks olime kutsutud Lexise nõukogu ette. Seekord astusin hoonesse sisse palju vapramalt kui eelmine kord. Ma ei kavatsenud lasta mingil vanameeste kambal ennast hirmutada. Mind ei huvitanud eriti ka, kas nad kiidavad mu heaks või mitte, sest ausalt öeldes ei teinud nad tegelikult midagi. Nad mingil määral teadsid soovimisvõimest ja kindlasti teadsid Katariinast ja Aeternuse surematusest, kuid ei öelnud mitte midagi ega teinud ka midagi kogu katastroofi ära hoidmiseks. Nad ei pruukinud olla teadlikud, et ma keerasin aja tagasi, kuid nad olid selle vastu. Miks nad muidu takistaksid Aeternusel mulle midagi ütlemast. Ühesõnaga see vanemate nõukogu oli pinnuks minu silmas ja ma kavatsesin selle neile teatavaks teha, sest nende töö on hoida tasakaalu ja vältida musta maagia kasutamist, kuid nad ei suutnud isegi kõige võimsamat musta magiaani - minu õde - päikesesüsteemist üles leida ega teda takistada ja nad ei paistnud seda isegi teha tahtvat. Neil lihtsalt puudus mõte. Nad olid kamp vanu mehi, kes arvasid, et nad teavad maailmast kõike, aga ei teadnud ja Aeternusest polnud ka mingit kasu.