Kaks elu: Mineviku tulevik

Matused

Matused olid loomulikult väga suured, palju suuremad kui keegi pereliikmetest oleks tahtnud. Rongkäigus surnuaiale osales vist isegi mitusada tuhat magiaani. Paljud olid kohale tulnud teistelt planeetidelt.

Me matsime kaks tühja kirstu. Alles nüüd sain teada, mis mu vanemate hauakividele oli kirjutatud, kuid ma ei saanud aru, mis seal kirjas oli. See oli mingisuguses vanas keeles, mida ma ei osanud. Otsustasin vanavanematelt hiljem järele küsida.

Seekord ma isegi ei teeselnud, et Andrus meeldib mulle. Me hoidsime üksteisest distantsi ja ausalt öeldes kedagi ei huvitanud.

Kogu aja hoidsin oma silmad ja kuuenda meele avatud, sest ma arvasin, et Elizzia võib millalgi välja ilmuda. Kindlasti mitte kurvastuse, vaid pigem uudishimu pärast, kuid ei midagi.

Samas kõige hullem asja juures oli, et minu vanemad polnud ainukesed, kelle pärast kurb olla. Kõigi tähelepanu oli küll neile suunatud ja esialgu oli ka minu oma, kuid matusepäeva hommikul jõudis mulle kohale, et mu vanemad polnud ainukesed, kes seal hõljukis olid olnud. Ma ei olnud ainukene, kes oli oma vanemad kaotanud.

Hõljukis oli kaks pilooti, mõlemal oli oma perekond, samuti olid seal kolm ametnikku, kes mu vanemaid aitasid ning tähtsamaid asju üles kirjutasid ja siis veel ihukaitsjad. Maiko isa oli seal. Nii et minu vanemate hiiglaslike matuste kõrval toimus veel seitse matust. Viisin neile kõigile lilli ja tundsid end süüdi, et ei tundnud otseselt kedagi neist.

„Ma arvan, et tal oli hea meel, et sai surra oma parima sõbra juures," ütlesin Maiko kasuemale, kuid see loomulikult ei vähendanud kuidagi kurvastust.

„Teda tundes, arvan, et ta pigem tunneb end kohutavalt, sest ei suutnud teie isa kaitsta, nagu oli lubanud."

„Ma arvan, et mu isa tunneb sama. Millegi pärast iga kord, kui ma olin koos Maikoga, ma teadsin, et tema töö on mind kaitsta, aga samas ma tahtsin ise teda ka alati kaitsta. Kui ta oleks minu pärast surnud, ma arvan, et ma poleks seda üle elanud."

„Sa ikka armastad teda, eks?"

„Jah, ma arvan, et see ei lähe kunagi ära."

„Nii tavaliselt tõelise armastuse sidemega on."

„Te teate sellest?"

„Kõik lapsed räägivad oma vanematega, isegi Maiko sugused lapsed."

„Igatahes, mul on väga kahju... kõige pärast."

„Minul ka."

Läksin koos teistega tagasi lossi. Kõik avaldasid mulle järjest kaastunnet, aga ma ei tundnud paljusid neist ja see, mida nad ütlesid, tundus kuidagi kohustusena, see ei tulnud loomulikult, aga ma olin kindel, et kõik leinasid, sest mu vanemad olid tõepoolest olnud väga head valitsejaid. Nüüd, kus ma pidin selle kõigega ise tegelema, sain alles aru, kui head nad täpselt olnud olid.

„Mul on kohutavalt kahju, kui ma ainult oleksin osanud midagi sellist aimata, oleksin teid koheselt teavitanud. Sellist asja lihtsalt ei oska Maagia valitsejatelt oodata. Mõnikord tundub, et nad ongi surematud," ütles Nestaneedi kuningas, kes paistis pisaratega võitlevat.

Ma ise olin nii palju nutnud, et mulle tundus, et ma ei suuda enam kunagi nutta, sest minus pole enam midagi järel. Chrissil, minu kõrval, paistis olevat sama lugu.

*

Kui me sööma hakkasime, silmasin Aeternust. Ta ei söönud, vaid seisis nurgas. Ma tõusin püsti ja tahtsin minna tema juurde, kuid ta kõndis minema, jooksin talle järele, kuid ei suutnud temani jõuda.