Kaks elu: Mineviku tulevik

Elizzia

Mõni päev hiljem nägin Elizziat koridoris ja jooksin talle järgi.

„Elizzia, oota!" hüüdsin, kuni ta seisma jäi, raamat käes. Ta oli teistsugune kui varem. Ta tumepruunid juuksed olid nüüd mustad, ka ta silmad oli täiesti tumedad, kuigi need ennist olid olnud sama värvi mis Anabellil.

„Mida?!" küsis ta üpriski ebaviisakalt. Ma polnud midagi sellist temalt oodanud.

„Ma kuulsin, et sa õpid kuidas deemon olla?"

„Jah, mis siis?"

„Ma mõtlesin, et äkki saan sind sellega aidata."

„Sa oled vähem deemon, kui mina olen."

„Aga mind on paremini treenitud deemon olema kui sind."

Ta lasi oma pilgul üle minu käia. „Su isa käis siin. Kas sa ütlesid, et ma olen siin?"

„Ei, pole minu asi." Paistis, et see vastus talle meeldis.

„Kui sa tahad, siis olgu. Anabell ütles, et sa õpetasid teda võimeid kasutama. Kui sa oled nii hea, nagu tema rääkis, siis võibolla on mul sinust isegi kasu." Ma lootsin, et Elizzia on osavam võimete kasutama õppimises kui Anabell, sest Annaga polnud see eriti tore olnud.

Tuli välja, et kiire õppimisvõime oli samuti neil geenides, lisaks hullumeelsusele, sest Elizzia suutis kõik võimed äärmise kergusega endale selgeks teha, nagu ta suutis ka kõik loitsud pähe õppida.

Elizziaga koos olemine muutis minu olemise kuidagi paremaks, tõenäoliselt seetõttu, et see meenutas mulle Anabelliga koos olemist, kuigi Elizzia polnud kuskilt otsast oma õe moodi.

Elizziale meeldis saladusi hoida. Ta ei rääkinud Monikale, et ma õpetan talle maagiat ja võttis ka minult lubaduse, et ma ei räägiks midagi. Samuti käis ta tihti lossi pööningul midagi tegemas, kuid ei lasknud kedagi sellel hetkel enda juurde ega rääkinud sellest ka midagi.

Mida aeg edasi läks seda rohkem ta muutus deemoni sarnaseks, isegi rohkemaks kui deemon. Mõne aasta pärast oli saanud temast võimas must magiaan. Ta oli selline nagu Anabell mustal päeval, aga iga päev. Ta lõhkus ja hävitas kõike ilma põhjuseta või põhjusega. Ta ei olnud kunagi millegagi rahul. Monika ei jõudnud enam ära oodata, millal temast lahti saab, sest tal ei olnud enam kedagi lossi tööle võtta. Kõik kartsid Elizziat ja Elizzia tappis kõik ära.

Mõnikord käisin Elizziaga niisama linna peal jalutamas. Tavaliselt alati midagi toimus seal, kuid Elizzia juures olekul oleksin nagu kummituslinna sattunud – kõik oli vaikne ja tühi. Tüdruk nautis seda natukene liigagi palju.

Mingil hetkel hakkas ta ka ära kaduma. Mõnikord oli lausa mitu päeva ära. Monika jõudis juba lootma hakata, et ta ei tulegi tagasi, aga alati tuli.

Ta ei hoidnud end tagasi ka kogu kuninglikkuse poole pealt. Ta teadis, et on kõige tähtsam magiaan ruumis ning lasi end ka vastavalt kohelda. Anabelli polnud see kunagi huvitanud, aga Elizzia lausa nõudis seda.

Et ennast kuidagi tõestada, otsustasin minna Speerale ja lõpuks võita Andrest. Elizzia sai kuidagi mu plaanist teada ja ütles enne minekut mulle: „Sa parem võida teda. Ta ei suutnud isegi mu õde võita ja mu õde on tegelikult väga hale kakleja, sest ta ei taha kellelegi kunagi haiget teha. Sa parem viruta talle, nagu sa päriselt tahaksid talle virutada." Imekombel see isegi toimis ja ma võitsin.

Elizzia mõjus mulle tegelikult päris halvasti - kõik need deemoni õpingud hakkasid ka mulle külge. Peale aastat ma isegi ei mäletanud enam, mida tähendas hea maagia kasutamine.