Kaks elu: Mineviku tulevik

Õnnelik lõpp

"Kas sul läheb veel kaua? Me jääme hiljaks."

"Ega ma kiiremini valmis ei saa, kui sa mind segad. Mine parem otsi oma õed üles ja pange end ukse ette valmis," ütlesin.

"Kuidas soovite, majesteet," ütles ta ja lahkus kerge kummarduse saatel. Ausalt, mõnikord mind natukene hirmutas, kui sarnane ta oma isale oli. Õnneks siiani oli ta ilmutanud ainult Maiko häid omadusi.

*

Möödunud on 50 aastat. Tundub nagu õige aeg, et mainida, mis selle aja jooksul toimunud on.

Alustan siis sellest, et kõigil mu sõpradel, nii Maagias kui Maal, läheb elus hästi. Mu Maa sõbrad on praegu kõik umbes 70-aastased. Natuke kummaline on nendega koos aega veeta. Ma ei rääkinud neile Maagiast, ma isegi ei tea miks. Nüüd on juba natuke hilja ka, aga nad arvavad, et ma olen maailma kõige reipaim vanainimene, sest nendega koos olles muudan oma välimuse neile sobivaks.

Grete on abielus, aga lapsi tal veel ei ole, sest ta ütles, et tal pole oma vendade kantseldamise kõrvalt selle jaoks aega. Tema vennad krooniti kuningaks - räägitakse, et mõlemad, kuna nad on identsed ja keegi otseselt ei tea, kumba pähe kroon tegelikult pandi. Pealegi nad valitsevad korraga niikuinii - see kellel tuju on, tegeleb, kuigi enamasti pole kumbalgi tuju ja Grete peab kõige eest vastutama. Õnneks leidub tal veel minu jaoks aega ja me veedame tegelikult päris palju aega koos.

Üldiselt teiste minu Maagia sõpradega on lugu sama, nagu see oli ka olnud enne aja tagasi pööramist. Ainuke erinevus on see, et nad ei ignoreeri mind.

Ma sain ka teada, mis Lorenast sai. Tuli välja, et kogu tema probleem peitus sellest, et ta ei osanud oma võimeid kasutada ja need kasutasid pigem teda, aga ilmselgelt oli keeruline sellisele järeldusele jõuda, kuna ta ise väga ei pingutanud, et seda probleemi tunnistada. Õnneks vanemad leidsid talle lõpuks koduõpetaja, kes sai temast üllatavalt hästi aru ning suutis ta isegi meeldivaks magiaaniks muuta. Nüüd on need kaks igatahes abielus.

Andrus pagendati Speera kuningakojast. Ma otseselt ei tea miks, aga eks ma võin aimata. Nüüd elab ta teisel pool planeeti ühes üksikus kindluses keset väikest linnakest. Juttude kohaselt ei ole ta sinna kindlusesse minemisest saadik sealt veel kordagi väljunud.

Andres on nüüd kuningas. Ta leidis endale naise, kes on reaalselt headuse kehastus. Esialgu ma arvasin, et ta lihtsalt teeskleb, sest ei ole võimalik, et nii tore ja täielikult isetu magiaan võib eksisteerida, aga aja jooksul hakkasin ma aru saama, et see siiski on võimalik. Igatahes Speeral liigub nüüd kõik paremuse suunas ja võib-olla paarisaja aasta pärast hakkab see isegi teistele planeetidele elukvaliteedi poolest järele jõudma.

Demonikal on samuti kõik päris "hästi". Vähemalt ei ürita seal keegi sõda alustada. Me käime aeg-ajalt seal, et Monika ei tunneks end liiga mahajäetuna, kuna ta otseselt ei saa Demonikalt väga pikaks ajaks lahkuda, sest siis oleks kohe täielik kaos lahti. Reaalselt ma saan aru, miks Demonika valitsejad nii hullud on - sellise planeedi valitsemine võib tõepoolest närvid krussi ajada.

Zena õpib juba praegu, kuidas tulevaseks Demonika valitseja saada, sest Matrona põgenes mingi suvalise deemoniga kodust ja keegi ei tea, kus ta on ja Monikat vähe huvitab.

Peale seda kui ma valitsejaks sain, otsustasid mu vanemad lõplikult minna Maale elama. Kuigi nad üritasid seda varjata, sain ma aru, et nad olid üliõnnelikud, et ei pidanud enam valitsemisega tegelema. Samas nad ütlesid, et kui mul probleeme peaks olema, siis on nad nõus mind aitama. Siiani veel õnneks pole olnud.