Kaks elu: Mineviku tulevik

Sümbolid

Mul ei olnud järgmisel päeval aega, et emale tagasi helistada, sest riik vajas valitsemist. Taaskord oli suur hulk rahvast mu ukse taga ja paberihunnik laua peal, kuid kõik see vaibus umbes keskpäeva paiku, kui kaks meest mustas mu kabineti uksest sisse astusid.

Ma tundsin neid. Mu vanemad määrasid nad nende kummaliste rünnakute peauurijateks. Imelik, et neist nii kaua midagi kuulda polnud.

„Majesteet, teie vanemad palusid meilt eelmisel nädalal, et kui me midagi uut avastame nende rünnakute kohta, siis me teavitaksime sellest teid ja mitte neid, kuna nad arvasid, et teie saate ehk asja värske pilguga hinnata, nii et seda me nüüd teemegi," selgitasid nad oma tulekut.

„Mida uut te siis avastanud olete?" küsisin uudishimulikult. Muidugi ma tahtsin kätte saada selle, kes kõigi nende rünnakute eest vastutas. Ta oli varsti teinud juba suuremat kahju kui sõda, sest asukohast olenemata ei jätnud ta kunagi kedagi ellu.

„Me otsustasime teha aerofotod hävitatud linnadest ja küladest ning avastasime midagi päris üllatavat." Üks neist võttis mapi vahelt terve pataka fotosid ning ladus need minu ette lauale.

„Nagu te näha võite, on kogu asula ulatuses joonistatud mingisugused kujundid maha, millest maapinnal olles aru ei saa, aga kõrgemalt vaadates tulevad need välja." Tal oli õigus. Need olid umbes sellised nagu need, mis põllumehed maha joonistavad ja siis väidavad, et tulnukad külastasid neid. Seekord oleks tulnukate süüdistamine natukene tobedana tundunud, kuid võibolla ei teinudki kõik põllumehed nalja, võibolla oligi mõni magiaan, kes neid maha joonistas, kuid see ei selgitanud kõigi asulate maatasa tegemist.

„Nii on absoluutselt kõigil. Me ei ole siiamaani aru saanud, millist tähtsust need omavad, kuna need ei ole maagilised sümbolid."

„Ei, need ei ole. Pigem on need nagu allkirjad," ütlesin.

„Allkirjad?"

„Jah, ma arvan, et kes iganes seda teeb, tahab endast mingisuguse märgi maha jätta."

„Kas see pole natuke ebavajalik, kui asulast midagi alles ei ole. See on juba päris suur märk iseenesest ja pealegi on sümbolid igal pool erinevad mitte samasugused."

„Ma ei usu, et seda magiaani, kes selle kõige taga on, saab normaalsuse piiride järgi analüüsida. Kes iganes ta on, on ta hull, kes teab, miks ta seda teeb, mida ta teeb. Aga ta tuleb peatada. Kas te ei ole endiselt suutnud välja mõelda, mis ta järgmine sihtpunkt on?"

„Tavaliselt on selleks ajaks, kui me sihtpunkti välja suudame mõelda, juba liiga hilja, et teda takistada. Kõik rünnakud toimuvad kõigest kolmepäevaste vahedega ja rünnatakse Maagia kõige vanimaid asulaid."

„Kõige vanimaid?"

„Jah, väga suured kultuurilised kahjud. Samas neid vanu asulaid on nii palju, et võimatu on täpselt ette teada, millist rünnatakse, eriti kui peab arvestama kõigi planeetidega. Nendel rünnakutel pole mingisugust muud mustrit peale selle."

„Siis on tegemist tõepoolest paraja pähkliga." Ma tõesti ei osanud midagi paremat öelda. Ma tahtsin aidata, aga mul polnud õrna aimugi, kuidas selline kohutav magiaan kätte saada.

„Me oleme saatnud valvesalkasid kõigisse võimalikesse sihtpunktidesse, kuid arvestades asulate arvukust, ei ole me suutelised väga suurt hulka magiaane sinna saatma. Siiamaani on sellest vähe kasu ka olnud, sest nad on täpselt sama moodi rünnaku ohvriks langenud nagu kõik teisedki. Keegi ei pääse põgenema. Kes iganes seda teeb, on äärmiselt põhjalik. Ta ei anna kellelegi isegi võimalust rünnakust teatada. Kõik käib väga kiiresti." Selle teadmine ei teinud mu enesetunnet kuidagi paremaks.