Kaks elu: Mineviku tulevik

Pannkoogid

Ärkasin hommikul koputamise peale üles.

"Anna, kas sa oled ärkvel?" küsis Maiko ukse tagant.

Mul kulus natuke aega, enne kui mulle meelde tuli, kus ma olin. Kiiresti ajasin end püsti. Nii imelik oli kuulda Maikot mulle Anna ütlemas, sest ta ei teinud seda kunagi, vähemalt mitte selles ajas.

"Jah, ma olen ärkvel," ütlesin talle, mille peale ta uksest sisse tuli.

"Kas sa magasid hästi?"

"Jah, su voodi on väga mugav." Pidin tunnistama, et peale seda, kui ma uuesti magama olin jäänud, magasin tõepoolest väga hästi ja oleksin isegi edasi maganud, kui ta mind üles poleks ajanud.

"Minu jakk ka?" Alles nüüd avastasin, et ta jakk oli mul endiselt seljas. Kiiresti võtsin selle seljast ära ning andsin tema kätte.

"Jah, jakk ka," vastasin naeratades.

"Kuhu sa lähed?" küsis ta, kui temast mööda kõndisin.

"Vannituppa..."

"Sellise välimusega küll mitte." Õigus, magades oli mu välimus tagasi endiseks läinud. Muutsin selle kiiresti tagasi. Võibolla oli tõesti olnud tark mõte mitte diivanil magada, sest Christofer ja Leana oleksid muidu hoopis teist inimest näinud.

"Su silmad on valet tooni," ütles Maiko.

"Ei ole. Kust sa üldse tead, mis värvi mu silmad eile olid? Sa isegi ei vaadanud mulle otsa." Minu silmad olid helesinised, tema omad tumesinised. Kui palju seal tooniga ikka mööda sai panna. Chritofer ja Leana poleks seda kindlasti tähele pannud.

"Need olid sama värvi, mis minu omad. Vaata mulle otsa, siis on lihtsam." Vaatasin talle otse silma. Võibolla olin tõepoolest natuke tooniga mööda pannud. Muutsin kiiresti värvi ära ning võtsin siis oma pilgu temalt. Mul polnud vaja tema silmadesse ära uppuda. Seejärel läksin vannituppa.

Kui ma välja tulin, tundsin ülihead pannkoogi lõhna. Läksin teiste juurde elutuppa. Christofer küpsetas pannkooke, Maiko ja Leana istusid köögisaare taga ning jälgisid jutustades tema tegevust.

Mind nähes, hüüdis Christofer: "Hommikust, unimüts, loodetavasti maitsevad sulle pannkoogid!"

"Kellele ei maitseks?" vastasin.

"Kas Maiko ajas sind oma kopsimisega üles?" küsis Leana.

"Jah, ajas küll," tunnistasin.

"Näed, ma ju ütlesin, et sa oleksid pidanud laskma tal magada," ütles Leana Maikot käega lükates.

"Miks te üldse nii vara üleval olete?" küsisin. Kell polnud veel kümmegi, vähemalt köögis asuva kella järgi, ja ma polnud isegi kuulnud, milla Leana ja Christofer tulid.

"Christoferil tekkis ootamatult tuju pannkooke küpsetada ja ma ei saa ilma temata magada, nii et ma ärkasin ka üles ja Maiko ärkas Christoferi kolistamise peale üles." Nad kõik nägid päris unised välja, aga heas tujus.

"Kas sa kohvi tahad?" küsis Leana.

"Jah, see tuleks vist kasuks küll."

"Sa võid meie juurde istuma tulla ega me ei hammusta," ütles Leana, kui oli mulle kohvi tassi kallanud. Ainuke vaba koht oli Maiko ja Leana vahel.

Millegipärast meenutas Leana mulle väga Maiko nooremat õde Cathyt, aga ta oli väga tore. Maikol oli sõpradega vedanud.

"Millal te eile ära läksite?" küsis Christofer, kui olin istunud oma kohale kõige keskel.