Kaks elu: Mineviku tulevik

Romantika?

Paari päevaga oli Andrus juba täiesti kõbus ning kõndis lossis ringi. Ta nägi küll veidi haiglane välja ning arst soovitas tal voodis püsida, kuid sellest polnud kasu.

Ennist üritas ta mind vältida, kuid peale oma mürgitusest taastumist oli ta nagu täiest ära vahetatud. Ta tegi mulle kingitusi, veetis minuga aega koos, mis mulle absoluutselt ei sobinud, kuna ausalt öeldes käis see lihtsalt närvidele.

Ühel õhtul astusin elutuppa sisse ja leidsin põrandalt istumas Andruse, kes oli korraldanud äärmiselt romantilise pikniku moodi asja.

„Ma arvasin, et randa mul sind meelitada ei õnnestu, nii et ma tegin pikniku siin," ütles ta püsti tõustes ning mulle veiniklaasi ulatades.

„Mida sa sellega õigupoolest saavutada üritad?"

„Ma mõtlesin, et meil võiks veel lootust olla."

„Mis maailmas sa küll elad? Me ei armasta üksteist. Võibolla kunagi armastasime, vähemalt mina armastasin, aga sa oled teinud absoluutselt kõike, mis võimalik, et panna mind sind vihkama. Kuidas sa saad nüüd eeldada, et meil kuidagi veel võimalus võiks olla?" Mis talle küll järsku sisse oli läinud?

„Nagu sa ütlesid, kunagi sa vihkasid mind ja ikkagi armusid minusse. Kuidas olukord nüüd kuidagi teistsugune on?"

„Tõesti? Kui loll sa arvad, et ma olen? Ma olin viieteistaastane siis. Enam mitte. Pealegi siis ma arvasin, et sa lihtsalt valetasid mulle. Nüüd sa petad, valetad, ähvardad, kasutad kõiki ära. Ma kavatsen sinust lahutada ja sa ei saa panna mind ümber mõtlema."

„Mida mu vend siis rääkis, et sa järsku nii enesekindlaks muutusid?"

„Ta ütles, et ükskõik, mis juhtub, ta ei alustaks sõda minu vastu ja ta ütles, et ta ei taha sind Speeral näha. Ehk siis, kui me lahutatud oleme, oled sa kodutu."
„Meedia võib palju rohkem kahju teha, kui Speera poolt alustatud sõda."

„Ma arvan, et ma elan selle üle. Ega nad sellest igavesti ikka kirjutada ei viitsi, eriti kui selline terror päikesesüsteemis valitseb."

„Küllap ajavad nad ka selle sinu kaela. Sa mõtled ju lahutusele rohkem, kui oma rahvale."

„Meie rahvale. Pealegi on lahutus hetkel viimane asi, millele ma mõtlen." See oli tegelikult tõsi. Ma tegelesin sellega nii palju, et rääkisin oma advokaadiga, ülejäänud oli tema teha. Mina rohkemaga polnud tegelenud. Ma tegelesin rünnakutega, Elizzia otsimisega ning oma vanemate kätte saamisega, kuid ükski neist asjadest ei viinud mind mitte kusagile.

Andrus oli liikunud sellise valguse alla, kus ta valge särk läbi paistis ning ma nägin midagi väga veidrat.

„Võta oma särk seljast," ütlesin talle üpriski ootamatult.

„Miks?" küsis ta hämmeldunult.

„Lihtsalt tee seda," ütlesin. Minu üllatuseks ta tegi nii, nagu ma tahtsin.

Läksin talle lähemale. Neli suurt punast jutti jooksid üle ta rindkere, täpselt nagu mõni suur metsloom oleks teda küünistanud. Need paistsid värsked, tõenäoliselt saadud koos mürgitusega. Ma ei suutnud end takistada neid puudutamast.

„Mis juhtus?" küsisin. „Ära valeta mulle jälle!" hoiatasin enne, kui ta vastatagi jõudis.

„Käisin mustal turul ühel oma vanal sõbral külas. Kui ma juba ära hakkasin tulema, nägi üks deemon mind ja tundis mu ära. Tal olid mingisugused räiged metallküünised küljes. Tuli mulle kallale, tõenäoliselt arvas, et minu tapmine või röövimine teeb ta kurjategijate hulgas kuulsaks, aga ma sain temast jagu ja helendasin lossi. Alles siis märkasin, et ta oli oma küünistega jõudnud minust üle tõmmata ja tuli välja, et need olid veel mürgised ka."