Kaks elu: Mineviku tulevik

Trauma

Nagu ma juba enne mainisin, siis Maal sain end tunda nagu laps - polnud suuri muresid ega globaalseid probleeme, millega mul kokku puutuda vaja oli. Maagia tundus Maal nagu halb unenägu, millega ma ei tahtnud sugugi tegemist teha. Nii palju kui võimalik, üritasin Maagiasse minemist vätida, sest see tõi vaid halbu mälestusi tagasi. See muutis mind - ma olin hirmul, masenduses, ei pannud asju tähele.

Mõtlesin, et kui käin Maagias piisavalt tihti, siis läheb kogu minus peituv hirm üle - midagi halba polnud tegelikult juhtunud ja ma ei kavatsenud sellel lasta juhtuda ka, kuid ma ei saanud kuidagi neid pilte minevikust oma peast välja. Need viimased viis aastat olid mind nii palju muutnud.

Mu vanemad said aru, et ma olin kogu sellest aja keeramisest traumeeritud ning mitte keegi minu vanune ei tohiks läbi elada seda, mida ma elasin, aga nad ei osanud mind kuidagi aidata. Nad teadsid, et Maal viibimine aitab mind, seega nad lubasid mul Maal palju rohkem aega veeta, kui nad tegelikult oleksid tahtnud, et ma seal olen, sest Maagias oli nii mõndagi vaja veel teha.

Kui suvevaheaeg algas, otsustasin siiski julguse kokku võtta ning pikemat aega Maagias veeta. Ütlesin õele ja vennale, et lähen spordilaagrisse mõneks nädalaks, kuna nad oleksid minu kadumist kindlasti veidraks pidanud.

Mul oli vaja Maagiaga taas ära harjuda, kuna ma ei saanud seda igavesti vältima jäädagi ja aeg tegi asja vaid hullemaks. Lisaks avastasin, et mul tulid asjad aja keeramisest paremini meelde, kui ma Maagias olin. Nii sain kõike suurema vaevata üles kirjutada, kuigi kirjutamine sundis mind ka õudsamaid asju mäletama.

Lossist väljas ei julgenud ma eriti käia, vähemalt mitte ilma Grete või Maikota, sest Maiko oli öelnud, et kui ta ei tee nii nagu Monika tahab, siis saadab naine lihtsalt kellegi teise tööd lõpuni viima. Siiani polnud midagi juhtunud, mis tegelikult üllatas mind päris palju. Mida nad küll ootasid?

*

Rääkides Maikost, siis sellest hetkest alates, kui ma Maagiasse läksin, üritasin teda enda poole üle võita. Mul õnnestus tühistada Monika käsk, kuid kahjuks mitte midagi muud.

Iga kord kui ma midagi tegin ja ta tööl oli, siis ei lubanud ma tal lihtsalt juures passida, nagu kõik mu teised ihukaitsjad tegid, vaid kaasasin ta tegevusse. Ma teadsin, et ta tegelikult ei tahtnud niisama seista. Nii et kui ma harjutasin ratsutamist, vibulaskmist, võitlemist, võimeid, vedasin ta alati endaga kaasa. Teesklesin meelega koba olemist, et ta ei tunneks end kõrvalisena, kuid sellest polnud absoluutselt kasu, sest ta kartis mind.

Kui väljas sadas vihma, siis me mängisime koos kaarte - ta õpetas mulle erinevaid Maagia kaardimänge, kuna ma palusin tal mind õpetada, aga ta ei paistnud sellest mingisugust rõõmu tundvat. Kõik, mida ta tegi, paistis tulevat kohustusest, mitte sellest, et ta tegelikult oleks tahtnud teha ühtegi nendest asjadest, seega suve alguseks andsin ma alla ja otsustasin, et ei hakka temalt enam midagi paluma.

Suvevaheaja algusest saadik elasin siis Kronal. Enne otsust seal päriselt elama hakata, polnud ma arugi saanud, kui hirmutav lossis elada oli. See oli nii suur, et tekitas tunde nagu oleksin seal üksi, sest olenemata suurest töötajaskonnast, polnud lossis tegelikult kunagi ülemäära palju rahvast. Enne aja tagasi keeramist olin kas koos Maiko, oma õe või vanematega või liiga hõivatud, oma mõtetes, et aru saada, kui üksi ma tegelikult selles hiiglaslikus hoones olin. Nüüd polnud mul kedagi neist võtta. Mu vanemad veetsid suurema osa ajast Maal, sest keegi pidi mu õel ja vennal silma peal hoidma ja Maiko polnud just suurem asi seltskond, kui ta kohal oli, mida ta tegelikult oli palju vähem kui enne.