Kaks elu: Mineviku tulevik

Maal

Mõni hetk hiljem olin juba peaministri ukse taga.

„Sisse!" hüüdis ta peale minu koputust.

Ma ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja sisenesin kabineti.

„Kõrgeausus!" lausus ta imestunult püsti tõustes. „Mis teid siia toob?"

Ma ei hakanud kohe rääkima, vaid lasin pilgul ümber ruumi käia ning istusin seejärel toolile, mis astus teisel pool tema lauda. Andsin talle pilguga märku, et temagi istet võtaks, mida ta ka kohmetunult tegi, suutmata ühtegi sõna suust välja saada.

See ruum oli täis Andruse maagilist energiat, paistis, et ta veetis seal suure osa oma ajast. Järelikult polnud peaminister just selline isik, keda usaldada sai, aga kellegi pidin ma Maagiat valitsema jätma.

„Ma otsustasin Maale minna mõneks ajaks," laususin endiselt kabineti uurides. See oli väga sarnane minu enda kabinetiga, liigagi sarnane. Isegi raamatud riiulites oli täpselt samasugused ja samas kohas.

„Maale? Kui kauaks?" küsis ta üllatunult ja mitte heas mõttes.

„Ma ei tea veel, aga usu mind, ma olen tagasi enne, kui sa mind igatsema jõuad hakata." Nagu ta igatseks mind. Niipea kui ma mainisin Maale minemist tegi ta aura väga kavala näo pähe. Tegelikult oli päris masendav teada, et ma ei saanud kedagi lossis usaldada.

„Ja mis puhul?"

„Et Maagiast eemale saada." Tal ei olnud vaja kõike teada.

„Miks te seda kõike mulle räägite?"

„Sina vastutad sellel ajal, kui ma ära olen."

„Ma ei tea, kas see on hea mõte." Seekord oli ta aus.

„See on üks parimaid mõtteid, mis mul üle tüki aja olnud on."

„Teie isa ütles, et ma ei tohi lasta teil Maale minna," ütles ta peale lühikest pausi üsna nukralt.

„Mida?"

„See kuu pidi olema teile, et te saaksite õppida riigi valitsemist ja ma ei tohtinud teil lasta lihtsalt ära minna." Nüüd ma sain aru. Ta sai küll Andrusega hästi läbi ja neil võis isegi olla mingi salajane plaan, aga mu isa oli andnud talle käsu, mida ta ei saanud ignoreerida.

„Ma ei lähe lihtsalt ära, vaid mul on omad kindlad põhjused. Kas te pole täna hommikust lehte lugenud?" Ma hakkasin tegelikult alles nüüd mõtlema, mida peaminister nii vara hommikul juba oma kabinetis tegi, aga ausalt öeldes jättis see mind üsnagi ükskõikseks. Vähemalt see lehes kirjutatu oli hea kattevari minu tegevusele.

„Lugesin küll. Mul on kahju."

„Mul ei ole, aga ma ei saa nii valitseda ka. Ma lähen paariks päevaks Maale oma vanadele sõpradele külla. Ma arvan, et te saate nii kaua ilma minuta hakkama."

„Aga teie isa?"

„Teda ei ole siin ja mina valitsen," ütlesin sihikindlalt.

„Ja millal te minna kavatsete?"

„Kohe praegu," laususin püsti tõustes, mida tegi ka tema minu eeskujul. Kuigi ta nägu oli tõsine, siis tema aura päris rõõmustas.

„Üks asi veel, enne kui ma lähen. Sa ei tohi Andrust lasta ühegi valitsemisega seotud asi lähedusse ei meelega ega ka kogemata ning ei sina ega tema ei tohi allkirjastada mitte ühtegi dokumenti või muud asja, mis muidu nõuaks minu kinnitust. Kas on arusaadav?" See oli loomulikult käsu võime ning ta jäi sõnatult vaatama, kuidas ma lahkusin.