Kaks elu: Mineviku tulevik

Hüvastjätt

„Ma tahan, et sa ära läheksid! Nii ei saa kumbki meist üksteisele haiget teha."

„Mida?! Anabell, palun!" Ta ei saanud seda tõsiselt mõelda. Mitte nüüd kui ta oli mind kivist tagasi muutnud. Ta armastas mind, ma teadsin, et armastas.

„Mine minema! Ära siit planeedilt, nii et ma sind enam kunagi ei näeks!" Ma ei tahtnud teda uskuda.

„Mine!" Ta käskis mul lahkuda. Mul ei jäänud muud üle, kui kuuletuda, kuid minu meeleheide toitis deemonit minu sees ja ma ei suutnud helendada, vaid kasutasin deemonite teleporteerumist.

Jäin temast mõnesaja meetri kaugusele sõja jätku vaatama. Kõik deemonid olid läinud, kuid Speera sõdurid olid endiselt võitmatud. Anabell oli endast väljas, mis oli täiesti arusaadav peale kõike seda, mis ta nägi, kuid peale sõda, kui ta on maha rahunenud, mõtleb ta tõenäoliselt minu koha pealt ümber. Vähemalt nii ma arvasin, kuid siis nägin teda Andrust suudlemas keset lahinguvälja, nagu nägid ka kõik teised. Nii sõdurid kui ka kuningad mõlemal poolel olid äärmiselt segaduses. Relvad visati maha ning kuningad nõudsid läbirääkimisi. Nii palju siis lootusest, et Anabell minu vastu midagi tunneb.

Teleportreerusin end oma tuppa ning hakkasin asju kokku pakkima. Ma polnud vist elusees nii vihane olnud. Vihane polnud vist tegelikult õige sõna. Igatahes võtsin oma kõige suurema spordikoti ning viskasin sinna suvalisi asju sisse.

„Maiko, mida sa teed?!" küsis ema, mitte Monika loomulikult. Aga Melissa oli mulle igatahes rohkem ema eest, kui Monika kunagi olnud oli. Arvatavasti olin teda oma tulekuga täiesti ära ehmatanud, sest tal oli ahjuroop käes.

„Ma lähen ära," vastasin, pakkimist pooleli jätmata.

„Miks? Mis juhtus?" Ta üritas mind takistada.

„Anabell sai teada, milline koletis ma olen ja käskis mul siit planeedilt lahkuda."

„Sa ei ole koletis, Maiko."

„Sa ei tunne mind!"

„Räägi siis minuga! Kuidas ta üldse sellest teada sai?"

„See on nii imelik... Iga kord kui me suudleme, näeme üksteise mälestusi. Esialgu arvasin, et ainult mina näen tema omasid, aga tema pilgust on aru saada, et ta näeb minu omasid ka."

„Kas sa armastad teda?" Ma polnud talle muidugi midagi sellest rääkinud.

„Mis sa ise arvad?"

„Sinu puhul on väga raske öelda. Alles sa olid Zoraga ja teda sa nüüd küll ei armastanud."

„Jah, muidugi ma armastan Anabelli, kogu aeg olen ainult teda armastanud, aga tema on koos Andrusega."

„Ta on koos Andrusega, aga ta suudles sind?" Mul ei olnud aega, et talle seda seletada. Ma teadsin, et ta üritas mind maha rahustada ja ümber mõtlema panna, aga see ei muutnud mitte midagi. Jätkasin vaid pakkimist.

„See on keeruline lugu. Küsi temalt. Ma olen ju lihtsalt mingisugune teener, miks ta üldse peaks mind armastama?"

„Kas sa oled midagi tõelise armastuse sidemest kuulnud?"

„Sellist asja nagu tõeline armastus pole olemas. Praegune olukord tõestab seda väga hästi." Pidin oma kotile päris palju kätega peale suruma, et lukk kinni läheks.

„Kui sa nägid tema mälestusi ja tema sinu omasid, tähendab, et teie vahel on see side."

„Kui sina oleksid teda näinud Andrust suudlemas, siis sa nii ei arvaks." Tõstsin koti üle õla ja läksin oma toa ukse suunas, kuid Melissa seisis ukse peal ees.

„Võibolla peaksid sa temaga rääkima."

„Ma ei suuda sinna lossi minna, kui Andrus seal on." Lükkasin naise eest ja astusin uksest välja.

„Maiko, sa ju ikka mäletad oma lepingut?" Tema viimane päästerõngas üritamaks minu lahkumist takistada. Ma mõtlesingi, millal ta selle välja toob.

„Ta ei vallandanud mind, vaid käskis mul lahkuda. Ma teen nii, nagu ta tahab. Minu poolest võib ta mind vangi ka panna, ikka takistab mul teda nägemast."

Võtsin esiku kapist oma paksema nahktagi ning avasin välisukse.

„Maiko, palun ära mine! Kui su isa oleks siin, ei laseks ta sul elusees minna."

„Mis sa arvad, et ma ei tea seda? Ta paneks mu riigireeturina vangi või midagi sellist, sellepärast ma praegu ära lähengi." Neil kahel olid täiesti erinevad põhjused, miks minu lahkumist takistada. Ma tegelikult imestasin, et Miko ja Cathy polnud kusagilt välja ilmunud, et mind takistada, aga samas ma polnud neile kunagi eriti hea vanem vend olnud ka.

„Maiko!" Melissa haaras mu käest, kuid ma tõmbasin oma käe tema haardest ning teleportreerusin end taas deemonite moodi minema.

*

Mul oli plaan nii kiiresti kui võimalik Kronalt lahkuda, aga sõja tõttu olid kõik hõljukijaamad suletud ja seetõttu ei jäänud mul muud üle, kui mõnda aega teises Krona otsas jõlkuda. Teadsin, et mu vanemad panevad mingil hetkel mu pangakaardi kinni, et mind nii koju tagasi meelitada, aga ma olin põhimõtteliselt täiskasvanu ja ma ei lasknud end nii kergelt alistada. Seetõttu otsisin esimese lahti oleva panga, mida oli äärmiselt raske sõja ajal leida, kuigi sõda oli nüüdseks juba läbi saanud, ning tegin endale uue konto, kuhu panin kogu oma raha, mida oli tublisti üle mitme miljoni. Sellega võisin päris hästi ära elada.

Mida ma üldse ei olnud oodanud, oli tõsiasi, et mu tööleping kas tühistati või ma ei tea mis sellega juhtus, aga igatahes kaotasin ma kõik Anabelli võimed. Ma olin juba nii harjunud nende kõigiga, et nüüd tundsin end päris võimetuna, kuigi kõik minu enda võimed jäid alles.

Viimase nädala Kronal veetsin ühes tillukeses linna moodi kohas. Leidsin sealt ühe laheda antiigipoe, kus vaateaknal lebas üks hõbedane kaelakell. Olin sellise kohta varem kuulnud, see pidi tiksumise lõpetama, kui sa kohtad omad tõelist armastust. Kuna Anabellil pidi varsti sünnipäev olema, mõtlesin talle selle saata. Kui ma juhuslikult kunagi peaksin temaga jälle kokku saama, siis on miski millega kontrollida, kas emal oli õigus või mitte. Ma tõsiselt kahtlesin selles, aga vähemalt Annale oleks midagi sellist meeldinud.

Kell maksis päris palju ja selle lossi saatmine polnud kuidagi odavam. Ma polnud isegi kindel, kas see sinna kohale jõuab, neil oli päris põhjalik turvakontroll.

---------------------------------------------------------------------------------------

Ma loodan, et kõik said aru, et seekord on tegevus Maiko vaatepunktist. 

Kuna viis aastat on möödunud, siis ma mõtlesin, et te tahate teada, mis ta selle aja jooksul teinud on. Sellest lähtuvalt tulevad järgnevad peatükid (ma ei tea, kui palju neid täpselt on, sest ma ei viitsi lugeda) Maiko viiest aastat. 

Loodetavasti pole teil midagi selle vastu, kui jutt Anabellist mõneks ajaks natukene mujale läheb.