Kaks elu: Mineviku tulevik

Kastist välja

Peale seda kui olin kuningannaks saanud, otsustasin ühe teise probleemi ära lahendada. Nimelt polnud mul endiselt mingisugust tahtmist üle tuhande aasta kusagil kastis veeta ja mingisugust kera kaitsta, seega otsustasin traditsioone natukene muuta.

Mõned päevad peale oma kroonimist käskisin mõneks ajaks kogu kolmanda korruse täiesti tühjaks teha. Keegi ei saanud otseselt aru, miks see vajalik oli, kuid kuuletusid. Ma ei tahtnud, et keegi sellest salajasest ruumist midagi teada saaks. Panin veel paar kaitsvat loitsu ka korrusele peale, et keegi pealt kuulata ei saaks. Ka Maiko polnud minu tegevusest teadlik.

Tuli välja, et kui Maiko oli mind suudelnud, siis seda ruumi polnud ta näinud. Ta ainult nägi, et ma olin kuskilt uksest sisse läinud ja siis oli juba aeg tagasi pööratud, vahepealsest ei teadnud ta midagi ja ma ei kavatsenud talle rääkida ka.

Igatahes ma seisin kolmanda korruse koridoris ning silmi kinni hoides soovisin leida soovimisvõimet. Kui ma silmad lahti tegin seisis minu ees uks, mis oli põiki koridoriga. Tegin selle lahti, kuid seekord olin piisavalt tark, et sinna mitte sisse kukkuda.

"Katariina, kas sa oled siin?" küsisin ukse pealt. Seekord ma küll ei kavatsenud sinna kasti sisse minna - ma ei oleks sealt kunagi välja saanud.

"Kus ma ikka olema peaksin?" vastas ta mulle tüdinult kasti põhjast. "Oled sa nüüd valmis oma kohale asuma?" küsis ta.

"Ma alles sain kuningannaks."

"Loota ju võib. Ma ei taha siin enam sekunditki veeta."

"Sellest ma tegelikult sinuga rääkida tahtsingi. Mis sa arvad sellest, kui ma aitan su sealt välja?"

"Ja kes siis võimet valvab?"

"Mina. Vahet ei ole, kas ma olen seal kastis sees või väljas, ma saan seda samamoodi kaitsta."

"Need asjad ei käi nii."

"Kas sa tõesti tahad sinna igaveseks jääda, sest traditsioon või mitte, mina sinna kasti ei roni."

"See võime ei tohi sattuda valedesse kätesse."

"Keegi isegi ei tea sellest midagi. Võibolla sinu ajal teadsid, aga enam küll mitte. Reaalselt, kes peale minu ja mu õe on veel kunagi selle üldse üles leidnud?"

"Mitte keegi. Aga alati on esimene kord."

"Usu mind, kui see kord tuleb, siis ma olen valmis teda takistama."

"Ja peale sind, mis siis saab? Sa ei ole surematu."

"Kui ma sellest kellelegi ei räägi, siis ei saa keegi sellest teada ka. Kui sa sealt välja tuled, siis ma võin selle ukse ära kaotada ja mitte keegi ei saa enam sisse." Ma mõtlesin, et võibolla kunagi, kui ma enam ei ole kuninganna, siis pärandan selle teadmise mõnele omale lapsele edasi ja loodan, et nad oskavad seda teadmist hinnata ja võimet kaitsta, mitte ära kasutada. Tark oleks muidugi see võime täiesti ära hävitada, aga võimed olid põhimõtteliselt energia kogumid ja energiat ei saa hävitada. Seda teatud energiat ei saa millekski muuks muundada ka, sest see on lihtsalt liiga võimas, umbes nagu tuumapomm.

"Oled sa siis nõus või mitte?" küsisin üle. Ma imestan, et väljavalitud olid nii allaandlikud olnud, et nõustusid kogu oma elu kuskil kastis veetma. Ajad olid kindlasti muutunud, kuigi ega neid väljavalituid vist eriti palju polegi olnud.

"Ma olen nõus," ütles ta mitte just kindlameelselt, aga see oli piisav nõusolek minu jaoks.

Kuna kastis see maagia ei eksisteerinud, siis kasutasin maagilist köit, mis minu poolt ta ise välja tõmbas.

Niipea kui Katariina sealt välja sai, ilmus Aeternus meie juurde ning need kaks jooksid koheselt üksteise käte vahele. Mina olin kurtnud, et lähen hulluks, kui ei saanud Maikoga koos olla paar aastat - need oli üksteisest eemal olnud üle tuhande aasta, kuigi kuidagi olid nad vist siiski kokku saanud. Ma ei viitsinud sellele pikemalt mõelda.

"Aitäh sulle!" ütles Katariina ning haitus koos Aeternusega.

Saigi see probleem lahendatud. Ma olin tegelikult eeldanud, et tema veenmisega läheb palju kauem aega, kuid arvestades sellega, kui kaua ta seal olnud oli, polnud vist väga midagi imestada. Ma kaotasin ukse ning lootsin, et kellelgi pole enam kunagi vaja aega tagasi pöörata.

Seejärel taastasin ka kolmanda korruse koridori liikluse ning otsustasin ülejäänud päeva lõõgastuda - olin nii mõndagi suutnud korda ajada.

*

Tavaliselt piirduvad Lexise uudised seaduste esitlemisega ja ausalt öeldes ei toimu Lexisel mitte kunagi midagi põnevat, kuid mõni päev peale Katariina välja saamist kastist, levisid uudised temast ja Aeternusest igale poole. Nad olid üliõnnelikud koos, kuid loomulikult tõmbas rohkem tähelepanu tõsiasi, et Aeternuse kaasa nägi väga minu moodi välja. Päris üks ühele me siiski ei olnud, sest Katariina oli minust üle saja aasta vanem, aga Maagias vananevad kõik väga aeglaselt.

Õnneks väga kaua selle kallal ei nuputatud ning ma olin päris kindel, et keegi ei oleks kunagi selle peale tulnud, et Katariina võiks reaalselt olla kunagine kuninganna Katariina.

-------------------------------------------------------------------------------

Laupäeval tuleb siis kõige - kõige viimane osa. Loodetavasti olete selle jaoks valmis, sest mina ei ole. Räägin siis tõenäoliselt natuke tulevikuplaanidest ka ja ootan rohkelt tagasisidet.