Kaks elu: Mineviku tulevik

Tõde

Ma olin tema peale nii vihane, et viskasin ühe vaasi maha puruks, kuid seejärel kahetsesin oma tegu ning parandasin vaasi ära. Vaas polnud Andruse käitumises süüdi.

Keegi koputas uksele, järelikult mõni töötaja.

„Sisse," ütlesin, proovides rahulikuks jääda.

Charlie astus ettevaatlikult uksest sisse. Ta tegi sügava kummarduse ja küsis seejärel: „Kas te soovite, et me hoiame lipud langetatult veel homme ka?"

„Kas sa kuulsid, kuidas me Andrusega vaidlesime?" Ma ei ignoreerinud tema küsimust, vaid tahtsin lihtsalt enda omale kõige pealt vastust.

„Ei, aga ma kuulsin vaasi klirinat," vastas ta ausalt.

Lossi töötajate suhtumine minusse oli viimase paari aastaga päris palju muutunud. Nad olid palju aupaklikumad kui enne. Ma ei tea, mis seda põhjustas, aga minu poolest võisid nad teha, mida tahtsid. Enamasti paistsid nad siiski hirmul olevat mind nähes ja ma ei teadnudki, kas see tuli minu veidrast käitumisest või Andruse kuulujuttudes.

„Jah, hoidke lipud sellisena kuni minu kroonimiseni."

„Nii kaua?!"

„Ma usun, et nad tähendasid kõigile nii palju."

„Tõsi."

Kui Charlie oli ära läinud, jõudsin järeldusele, mis mul juba tükimat aega peas sumisenud oli – kui keegi teadis midagi Elizziast, pidi see olema Monika. Ta võis küll kõike eitada, aga selhetkel ei teadnud veel keegi, milliseks Elizzia saanud oli.

Endalegi aru andmata, saades jõudu vihast Andruse, Elizzia ja kõige vahepealse vastu, helendasin Demonikale otse troonisaali. Olin helendanud teisele planeedile ja veel planeedile, mis asus Kronast kõige kaugemal ja jäin ellu. Ma isegi ei tundnud väsimust. Esialgu olin kergelt paanikas, kuna arvasin, et see võib iga hetk juhtuda, kuid midagi ei juhtunud. Ma olin Demonikal ja Monika vaatas mulle üllatunult otsa.

Huvitav, kas Monika veetis kogu oma vaba aja troonil istumise peale või tegeles ta kunagi ka millegi muuga. See oli igatahes täiesti kõrvaline teema.

„Ja millega olen ma ära teeninud sellise au?" küsis ta kavalalt naeratades, kui oli end veidi kogunud.

„Sinu nii-öelda suur armastus suri ja sa isegi ei vaevunud matustele tulema?"

„Ma arvan, et suurim austus, mis ma tema vastu üles sain näidata, oli kohale mitte ilmumine. Ta ei oleks seda tahtnud."

„Eks see vist ole tõsi."

„Kui ma võin nii otse küsida, siis kuidas sa täpselt siia planeedile said? Keegi ei teavitanud mind."

„Ma helendasin."

„See on võimatu!"

„Ma hakkan aru saama, miks deemonid nii võimsad on. Viha on tugev relv." Monika paistis päris rivist välja löödud olevat. See, et ma suutsin nii kaugele helendada, ilmselgelt näitas, kui võimas ma olin ja kuna ma olin vihane, ei tõotanud minu külaskäik midagi head.

„Kas matused olid tõesti põhjus, miks sa siin oled?"

„Ei, ma lihtsalt mõtlesin, et alustan vestlust viisakalt, enne kui see väga käest ära läheb. Nimelt ma tahan teada, kus mu õde on ja ma tean, et sa tead vastust sellele küsimusele."

„Sinu õde? Kust ma peaksin teadma, kus ta on? Keegi ei tea seda." Ta oli lausa hirmul.

„Kahjuks see on vale vastus." Ma lasin ühe tema deemonitest valvuri õhku, mille peale teised mulle kallale tahtsid tulla, kuid Monika takistas neid.