Perfektne tüdruk

6.

Mu ema võtiski töölt  terve kuu vabaks, aga mitte sellepärast, et minu eest hoolitsed. Oi seda oleks temast palju oodata. Ta tegi seda selleks, et mu elu kodus ka põrguks muuta.
Varem oli vähemalt kodus enam vähem ok, või vähemalt siis, kui ma oma tuppa sain minna ja ukse lukustada. Nüüd on lukk ära võetud, niiet kõik saavad millal tahavad lihtsalt sisse sadada.
Kuna mu ema tööl ei käi saab ta igapäev sõbrannadega pidudel käia. Ma vihkan kui ta purjus on. On kaks varianti, kas ta muutub vägivaldseks või ta lihtsalt karjub ja sõimab, ma isegi ei tea kumb rohkem haiget teeb, aga enam ma ei saa põgeneda lukustatud ukse taha, turvalist kohta pole. Mul pole ka kellegi teise juurde minna, sest poissi mul enam pole, parima sõbranna juurde ei saa, sest ta ema ei taha mind sinna, kardab et avaldan halba mõju või midagi.
Mu elu on lihtsalt põrgu ja keegi ei viska mulle päästerõngast, miks nad peaksidgi, ma olen lihtsalt üks mõttetu nooruk, kelle ta vanemad on "ära hellitanud" ja nüüd ma ss "tahan tähelepanu", persse kõik inimesed. Ma ei vaja kedagi.
Täna hakkasin disainima oma haua kivi, jah ma olen 16, perfektne nooruk, kellel on kõik olemas, kõik peale elumõtte. Ma loodan, et mu vanemad on nõus selle viimase kulutuse mu peale tegema ja ostma ilusa hauakivi, kuhu on kraveeritud kaks väikest inglit, kes hoiavad roosi.
  Ma näitasin oma vanematele seda pilti, sisimas ma lootsin, et see muudab midagi nendes, et nad üritavad midagi enda juures muuta. Aga ei, nad olid end jälle täis joond, ja nad lihtsalt naersid, isa ütles:"Tead, sa oled meile piisavalt probleeme tekitanud, sa ei vääri seda. Sa lähed niikuinii põrgusse, pole sul neid ingleid vaja." Vanemad on mulle varem ka öelnud asju, mis haiget teevad, aga mitte kunagi pole see nii valus olnud.
Ma jooksin oma tuppa, viskasin kõik võimalikud asjad mida ma jaksasin ukse ette. Kogu maailm varises lihtsalt kokku, ma ei tahtnud enam seda valu tunda, ma pean siit põgenema.
Peale seda, kui ma oli pool tundi toa põrandal lihtsalt nutnud, märkasin oma laua peal klaasist pudelit, mu peas oli ainult üks mõtte. Ma võtsin selle ja viskasin maha puruks, terve toa põrand täitus väikeste klaasikildudega. Ma võtsin üles selle, mis tundus kõige teravam, õnneks oli see minu lähedal ja ei pidanud palju klaasikildudel kõndima. Terav klaas tugevalt käes asetasin ma selle oma veenidele, peas ainult üks mõtte, see võiks nüüd läbi olla. Ma tõmbasin ühe korra, teise, kolmanda ja neljanda.