Perfektne tüdruk

43.

Täna on esimene päev kui mind kodust välja lastakse. Kuigi alguses polnud see ema arvates hea mõtte, et ma üks jalutama lähen, sain ma ta lõpuks kuidagi nõusse.
"Ära kaua ole, onju. Sul kahe tunni pärast söögi aeg, ole pool tundi varem kodus, eks." "Jaa, mida iganes, tulen" teglikult pole mul plaaniski enam koju tagasi minna. Mida ma seal teen? Tõesti pole soovi end enam paksemaks süüa.
Ma ei jaksa vaadata enam neid võltse pisaraid, mida ema iga õhtu mulle mu välimust meelde tuletades valab. Nagu see aitab täiega onju kui ta IGA õhtu näägutab minu puusakontide ja ribide nägemise kohta. Ära vaata kui häirib, mulle igatahes meeldivad, nad on ainsad ilusad asjad minu juures.
Kui ma olen ema vaateväljast väljas, pistan ma jooksu. Ma ei tea kuhu lähen, aga ma ei lõpeta jooksmist. Ainus mis loeb on see, et ma olen lõpuks vaba, väljas sellest vanglast kus mind sunnitakse sööma. Ma tahaks sadu kilomeetreid joosta, mitte kunagi enam tagasi vaadata ja kaduda kõigi elust, kes mind kordagi kohanud on. Kahjuks ei jõua ma kaugele ja peale paari kilomeetrit hakkab mul väga tugevalt pistma ja silme eest hakkab mustaks minema. Niiet pean kahjuks seisma jääma ja ennast koguma.
Peale paari minutilist hingeldamist ja maas istumist, sest seismiseks polnud enam piisavalt energiat, üritan aru saada kuhu ma jõudnud olen. Ma tunnen selle koha koheselt ära, sest kunagi käisin siin igapäev. Majas mille ees ma istun elab mu kunagine parim sõbranna, Adele, kellega ma pole peaaegu aasta enam sõnagi vahetanud.
Just siis kui ma ennast püsti ajan, et põgeneda ilma, et keegi mind ära tunneks, astub majast välja Adele ema. Ilmselgelt tundis ta mu kohe ära, sest hetk hiljem oli ta värava ääres ja hõikas mu nime. "Hei Ingel, pole ammu näinud. Adele kindlasti igatseb su järele, ta on praegu trennis, aga peaks tunni pärast jõudma. Tule sisse, laavakook tuli just ahjust välja, see oli su lemmik onju." Hetkeks mõtlen lihtsalt minema joosta ja teeselda, et ta ajas mu kellegagi sassi. Aga mu jalad lihtsalt veavad mu sinna pagana värava äärde. "Tere! Teid pole tõesti ammu näinud. Ma tänan väga kutsumast, aga ma ei saa tulla. Ma pean koju jooksma, ema juba ootab. Tuleme koos temaga teinekord koos läbi" "Tulge kindlasti, võiksite juba ülehomme tulla, kella viieks. Siis on Adele sünnipäev, sa näeks oma sõpru ja ma saaks su emaga suhelda" "Tuleme kindlasti." Midagi rohkemat ütlemata pistsin kogu jõust jooksu, pidin sealt võimalikult kiiresti ära saama, enne kui veel midagi lolli kokku lubasin.