Perfektne tüdruk

29.

Ma võikain praegu siia voodisse ära surra. Ma tahan mitte midagi tunda, see kõik võiks lõpuks ometi läbi olla. Ma tean ühte asja, mis mind tuimaka teeb. Voodist tõustes hakkab mul pea ringi käima, aga ma ei tee sellest välja, vaid lähen trepist alla, otse kööki.
  Köögis on üks ilus heledast puidust kapp, seal sees on palju huvitavaid jooke. Ma avan kappi ja võttan sealt rummi pudeli, pikemalt mõtlemata hakkan jooma. Alguses ei meeldi mulle selle rummi maitse eriti, aga mida rohkem juua seda paremini see maitseb.
  Pool tundi hiljem istun ma elutoa põrandal, täiesti tuim ja naeran. Mul on kõigest juba nii suva, ma võiksin praegu veenid läbi lõigata ja ma ei tunneks mitte midagi. Aga ma ei tee seda, vähemalt mitte veel.
  Kui ma olen umbes veerand tundi põrandal istunud ja naernud, läheb mul kõht tühjaks, ei mäleta millal ma viimati üldse tühja kõhtu tundsin.
   Sügavkülmas on kohvi maitselist jäätist, peaks vist sobima, kuigi ma pole väga suur jäätise fänn. Huvitav on see, et kui ma purjus olen ei ole see "anoreksia" hääl mu peas nii tugev, niiet ma suudan seda jäätist tõeliselt nautida.
  Üks hetk avastan kuidas pool pudelit rummi ja kolmveerand topsi jäätisest on märkamatult otsa saanud. Äkki tabab mind kohutav kahetsus, ma oleksin võinud nälga surra, oleks siit pääsenud. Oli seda jäätist nüüd vaja? Pikendan oma piinu siin põrgus, kurat ma vihkan ennast, ma võiksin ennast veel rohkem täis juua, ravimeid võtta ja veenid läbi lõigata. Äkki sellega saan ma hakkama, kuigi poleks kindel, et nii loll inimene nagu mina, isegi sellega hakkama saaks. Igatahes pean ma sellest jäätisest kuidagi lahti saama, niiet ma lähen vetsu ja esimest korda elus sunnin ennast oksendama.
  Ma vihkan kuidas see haiget teeb, aga see on mu enda süü. Mina otsustasin, et on vaja seda jäätist süüa, nüüd pean ma oma tegude eest maksma.