Perfektne tüdruk

48.

"Mida see tähendab, Ingel?" Ma naeratasin ja vaatasin talle lolli näoga otsa nagu ei saaks aru, mida ta mõtleb, aga seesmiselt surin. "Ära mängi lolli, ma tean, mis karp see on. Anna see parem kohe mulle" äkitselt tabas mind tohutu vihahoog: "Mis see sinu asi on, mul suva isegi kui tead mis asi see on. See on ikka veel minu elu ja ma tean, mis ma teen." Theo näost oli näha, et mu tunde plahvatus ehmatas teda. "Appi chill Ingel, ega ma halva pärast, ma lihtsalt......" "Sa lihtsalt mis? Ütle välja" "Ingel ma armastan sind ja hoolin sinust. Ma ei taha näha kuidas sa ennast hävitad. Sinus on nii palju potentsiaali, aga sa ise ei näe seda. Me su emaga võime head nägu teha, aga ikkagi meil on valus sind suremas näha. Jah Ingel, nii valus kui mul ka seda öelda pole SA OLED SUREMAS ja ma ei ela seda üle kui see juhtub, sa oled mulle liiga kallis. Ma juba kaotasin oma õe, sinu kaotusega ma hakkama ei saaks." Ma pole Theod vist sellisena näinud, ta silmist on näha valu, ma ei ole kunagi mõelnud sellele, et ta must nii palju hoolida võiks. "Theo, ma hoolin sinust ka ja sa oled mulle tohutult kallis, aga äkki on liiga hilja. Ma ei taha sulle haiget teha niiet äkki sa peaksid mu üksi jätma ja unustama. Kõiki inimesi ei saa lihtsalt päästa." Ma ei tahtnud enam midagi öelda niiet hakkasin pargist kodu poole jooksma, aga muidugi on Theo must kiirem ja ta sai mu paarikümne sekundiga kätte. Õnneks sai ta aru, et ma ilmselt ei soovi seda vestlust jätkata ja ülejäänud tee minu juurde kõndisime me vaikuses.
Kui me mu maja ukse ees olime ja Theo mind hüvastijätuks kallistas, pistis ta oma käe mu jakki taskusse ja võttis mokatubaka  karbi sealt välja. Ma ei näinud mõtet teda väga takistada, sest see oleks kõik veel keerulisemaks teinud ja ma ei soovinud pargis toimunut korrata. Theo lubas mu emale juhtunust mitte rääkida, kui ma luban, et enam selliseid lollusi ei tee niiet mul väga valikut ei olnud, aga eks me näe mis tulevik toob.
Õnneks lasi ema mul õhtul süüa pool tavapärasest portsjonist. Ilmselt oli Theo olnud söömaskäimise juttuga usutav või emal oli juba jälle minust kõrini. Ükskõik kumb põhjus veenis mu ema, see oli seda väärt, sest üle pikkaaja tundsin ma peale sööki, et mu kõht pole liiga täis vaid pigem natuke tühi. See on lihtsalt taevalik tunne, kui sa oled söömata ja siis sul on natuke nõrk olla ja silme eest hakkab mustaks minema. See tekitab tunde, et sul on võimu ja et sa saavutad midagi. Seda osa ma oma "söömishäire" juures kõige rohkem armastangi, tunne et sa suudad kõike oma söömisega kontrollida. Ükskõik mis ei juhtuks, saad koolis halva hinde või lähed kellegiga tülli, kõik su ümber võib kokkuvariseda, aga üks asi on kindel ja see ei muutu; näljutamistsükkel.