Perfektne tüdruk

20.

Keegi teist ei tulnud, keegi ei hoolinud. Mitte ükski nendest, kes korrutas mulle kui kallis ma talle olen ja kui väga ta must hoolib. Keegi teist ei hoolinud. Te jätsite mu üksi, kui ma teid kõige rohkem vajasin. Aitäh! Nüüd on mul aeg surra, ma olen teid siin metsas kokku poolteist nädalat oodanud ja mul on kõrini. Kui keegi siiani pole mu kadumise pärast muret tundnud, on neil ka suva kui ma suren.
Ma lootsin, et mu parim sõbranna ikka tuleb, aga ilmselt ei huvitanud teda ka. Ta sai oma tähelepanu, kui koolis nuttis, et ma kadunud olen ja kui mures ta on. Muud ta ei tahtnudgi, tähelepanu, seda sai minuga koos olles alati. Kooli üks popimaid ja kõige peenem tüdruk, muidugi meid märgati koridorides.
Ma hakkan liikuma panga poole, mille otsast ma kavatsen alla hüpata. Kas võtta kaasa oma viimane pudel viina? Ma olen sellest natuke ära joonud ja kahju oleks seda siia metsa alla jätta, niiet võttan selle kaasa.
  Ma pole vist ammu nii õnnelik ja rahulik olnud, see tunne, kui tead, et kõik see lõppeb kohe ja varsti pole enam seda põrgut ega valu. See on imeline ja vabastav, esimest ja viimast korda elus tunnen ma seda kõike nii tugevalt. Seda saab võrrelda sellega, kui väike tüdruk tahab endale väga mingit nukku ja peale pikka ootamist ta saab selle, ainult et see mida ma praegu tunnen on veel võimsam ja parem.
Ma oleks nagu laksu all, kõik toimuks nagu aegluubis. Ma asetan pudeli oma huultele, üritades meelde jätta iga väikest nüantsi selles tegevuses, ma tunnen kuidas viin mööda mu kurku alla voolab ja ma hakkan naerma, hüsteeriliselt, keegi ei saa mind enam peatada, tunni aja pärast on kõik läbi ja ma olen lõpuks ingel.
Peale väikest ekslemist jõuan pangale. Ma hakkan vaikselt lähenema äärele, serval olles vaatan ma paar minutit alla ja siis sulgen ma silmad. Äkki tunnen ma kuidas keegi must kinni haarab ja mu servast eemale tõmbab. Kui ta must lahtilaseb , kaotan tasakaalu ja kukkun ning löön pea vastu kivi ära. Kõik muutub mustaks.