Perfektne tüdruk

53.

Ma ärkasin jälle haiglas. Aga seekord oli midagi teisiti, kedagi polnud mu kõrval. Alguses olin ma segaduses, miks Theod mu kõrval polnud, aga siis mulle meenus, mida ma teinud olin. Isegi, kui Theo on elus, ei taha ta mind enam kunagi näha ja ilmselt on ka mu emal minust kõrini. Nüüd ei näe ma oma elul enam mingit mõtet, sest kui oligi mingi lootus, et ma võiks saada jälle normaalseks või kunagise elu tagasi, siis nüüd on see läinud. Ma kaotasin ainsad inimesed, kes vist päriselt hoolisid.
Ma hakkasin nutma, hüsteeriliselt. Ma olen kaotanud kõik. Ma olen kole, paks, loll. Ma tapsin oma kutti ja mu ema vihkab ning ilmselt kardab mind. Ma kukkusin koolist välja, kuigi mis tähtsust sel enam on, ilmselgelt pole see mulle ju oluline, kui ma kohal ei käi ja ei panusta üldse õppetöösse. Mu klassijuhataja, kes oli tegelt väga armas ja vist tõesti hoolis, on ka mu elust nüüd läinud, sest esiteks pole ma enam ta klassis ja teiseks ma käitusin ka temaga halvasti.
Huvitav, kas inimesed teavad ikka, et mul tegelt oli süda ja, et see kõik tegi ka mulle haiget. Ma ei tahtnud muutuda selliseks koletiseks, aga äkki see oli algusest peale mu sees olemas. Perfektne tüdruk, kes haiglas peale sünnitust ema rinnale asetati oli juba, siis neetud. Oli vaja vaid oodata õiget aega, millal needus välja lööks ja hävitaks kõik enda ümber. Aga miks pidi Theo mu teele ette jääma. Siin maailmas on nii palju inimesi ja just minu otsa pidi ta koperdama. Ta elaks rahus oma isaga, seal majas metsa sees, ta oleks nüüd juba täielikult üle saanud ka oma õe suitsiidist, mida mina talle iga päev oma käitumisega meenutasin. Kuid mis tähtsust sel enam on, Theo on läinud ja seekord igaveseks.
Isegi Paavli surm oli mu jaoks kergem, sest see polnud minu süü ja ausalt öeldes, see polnud ka päris armastus. Võinoh kui me kohtusime ja suhtesse läksime, siis muidugi oli, aga aastaga kadus armastus ja ta oli lihtsalt minu pilet tasuta alkole. Aga Theo, ta oli päris, ta hoolis ja armastas mind, milles Paavli puhul nii kindel ei saanud olla.
Ma lihtsalt loodan, et see kõik on halb unenägu, et ma panen silmad kinni ja varsti ärkan Theo kaisus. Äkki on see kõik olnud lihtsalt mu fantaasia ja tegelt ärkan ma kohe Theo voodis, peale seda kui ma üritasin panga servalt alla hüpata ja Theo mu päästis. See kõik on selle kivi süü, sest nüüd on mul peapõrutus ja mu haige aju mõtleb igasugu lollusi välja. See kõik ei ole päris, see ei saa olla päris. See poleks aus, et mina elan ja Theo sureb. Ma olen valmis ükskõik mida tegema, et Theo elus oleks. Lihtsalt palun ole elus.
Ma olen meeleheitel, ilmselgelt peaks juba keegi mind vaatama tulema, ma olen umbes ühe tunni teadvusel olnud ja keegi ei tule. See saab tähendada vaid üht, Theo on surnud ja mu ema vihkab mind. Kui oleks mingi väikenegi võimalus, et kõik saab korda, siis ma olen kõigeks valmis.
Paari minuti pärast tuli mu palatisse arst. Tal oli mulle nii palju küsimusi, aga ma ei suutnud ühelegi vastata, ainus mida ma suutsin korrutada oli "Theo", sest see on ainus mis on tähtis. Arst naeratas, ilmselgelt sai ta aru, et ma ei vasta ühelegi ta küsimusele vaid tahan oma kuti tervise kohta teada. Aga ta ei öelnud midagi, vaid lahkus.
Kas arstid võivad nii teha? Jätta oma patsiendi piinlema? Mu süda annab kohe otsad, kui ma Theo kohta midagi ei kuule. Äkki märkasin ma seinal plakatit "Kas sa oled katki? Kaotanud oma tee? Kas sa vajad vastuseid?" Jah, jah, jah, ma olen seda kõike, aga üle kõige vajan ma vastuseid. "On ainult üks, kes saab tervendada ja Ta tahab sind aidata. Ta nimi on Jeesus ja Ta tahab, sind tundma õppida." See ei olnud päris see, mida ma ootasin, ma lootsin mingit koolitust või terapisti, sest tavaliselt on neil sellised loosungid. Aga samas mida mul kaotada on. Ma õppisin koolis natuke Jumala kohta nendes üksikutes ajaloo tundides, kus ma kohal käisin ja kui need imed, mida  väidetakse, et Ta teeb on päris, siis Ta peaks ka Theo mulle tagasi andma.
"Theo ilmselt naeraks praegu, kui ta näeks, et ma üritan ta eest palvetada. Ta ütleks, et ma olen jälle mingi hulluse leidnud, aga kui on väikenegi lootus, et see ta päästab, siis ma pean üritama. Niiet Jumal, kui Sa tõesti eksisteerid seal kuskil ja Sa kuuled mind, või see palve jõuab Sinuni, kuidas iganes see ka ei käi. Siis palun Sind, päästa Theo, kui see on Sinu võimuses, siis ma luban, et ma olen kõigeks valmis. Ma võin kasvõi maksta kirikule, sest seda vist tehakse. Ma ei tea täpselt mida, ma teen, aga ma loodan, et see on Su jaoks piisav, niiet aamen!"
Ma ei tea mis juhtus, aga mõni sekund peale seda, kui ma olin oma elu esimese palve lõpetanud, astus ruumi sisse mu ema. Ta kõndis rahulikult mu voodi juurde. Ma olin juba paanikas, ta tundus rahulik, aga samas hirmul. Palun ära ütle mulle, et Theo suri, ma ei saaks sellega hakkama. "Tead Ingel, ma kardan. Ma ei tea kuidas sinuga enam käituda. Sa tapsida peaaegu Theo." Ta ütles peaaegu, see tähendab, et ta on elu, see tähendab, et ma ei tapnud oma elu armastust. "Aga tead Ingel. Theo armastab sind ikkagi ja ta on ukse taga. Me mõlemad kuulsime sind palvetamas ja tead, see on esimeme ilus tegu sinu poolt viimaste aastate jooksul. Aitäh!" Me mõlemad hakkasime nutma, mina selle pärast, et ma olin nii rõõmus, et Theo on elus ja ei vihka mind, ema põhjust ma täpselt ei tea.
Äkki on siiski võimalus, et mu elu muutub normaalseks või selle lähedaseks. Sest kui mu ema mind peale pikka nutu pausi kallistas ja ma uksel Theod seismas nägin tundus kõik turvaline ja perfektne.