Perfektne tüdruk

3.

Ma ärka haigla voodis, pole õrna aimugi, mis kell on või mitu päeva ma teadvuseta olin. Ainuke asi mida ma tean on see, et ma olen siin ruumis üksi. Huvitav kas mu ema või isa üldse käisid siin, kas nad üldse mäletavad, et neil tütar on? Vaevalt, sellist häbistust nad ei vaja. Üks asi on kui su tütar politseiga peolt koju tuuakse, teine asi kui ta juba haiglas on.
Ma kuulen samme, need tulevad minu palati poole. Uks avaneb, ma sulgen silmad, tahan teada mis parfüümi mu ema kannab, see on odav, pakuks toidupoest ostetud, see ei saa mu ema olla.
  Avan silmad Teele, mida tema siin teeb? Isegi mu ema ei tule mind vaatama ja siin seisab mu klassijuhataja. "Ingel kuidas sa ennast tunned? Su poiss helistas mulle, kui sa kokku kukkusid ja ma tõin su haiglasse, ta ei julgend enda juurde kiirabi kutsuda, kartis vist politseiga jamasi, sa oled ju alles 16 ja nii purjus", ma vaatasin talle otsa, mida ma oleks pidanud vastama? Ta ootas ilmselt, et ma ütleks, kui hästi kõik on ja et enam seda ei juhtu, aga ma ei tahtnud valetada. "Kõik on ok. Kas mu ema käis vaatamas mind? Millal ma välja saan?". Teele vaatas mulle murelikult otsa: "Su ema ei saanud tulla ta oli konverentsil koos su isaga. Ma kardan, et sa ei saa niipea välja, arstid arvavad, et sa näljutad ennast, su näitajad on väga halvad. Kuule, kas sa ikka sööd?". Küsimus mida ma olid talt kõige rohkem kartnud, ma ei tahtnud valetada, aga mis mul üle jääb: "Muidgi söön. Miks ei peaks?", "Ma lihtsalt mõtlesin, et pole sind ammu koolis söömas näinud ja kui näitajad ka juba...", "Kõik on OK" pidin ma ta katkestama, "Ma jõin natuke liiga palju, eile oli koolis sitt toit ja seda ei tahtnud, muidu söön". Teele vaatas mulle murelikult otsa: "Eile? Kallis Ingel, sa olid nädala kuntslikus koomas, sa oleksid peaaegu surnud." Ma tahtsin, et ta ära läheks, liiga palju uudiseid liiga kiiresti. Mu ema ega isa polnud nädala aja jooksul jõudnud kordagi siia, ma tahtsin nutta.
Õnneks sisenes ruumis arst ja palus õpetajal lahkuda. Arst hakkas mult küsimusi küsima, aga ma isegi ei kuulnud enam mida ta ütles, sest mu peas käisid ringi sõnad: kunstlikkooma, terve nädal, ema ei tulnudgi.