Huvitav on see, et koolis ei olnud ma kunagi üksi. Ma olin alati ümbritsetud inimestega, ma naersin ja kõik uskusid, et ma olen õnnelik. Võlts naeratus aitab alati, sest sa ei tohi kunagi näidata inimestele, et sa oled nõrk. Kui sa oled kurb või nutad tähendab, et sa otsid tähelepanu ja oled nõrk. Tugevad inimesed naeratavad terve päeva ja kui nad lõpuks üksi jäävad nutavad end sodiks. Nii teevad perfektsed noored ja see ongi ju kõige tähtsam, et me teistele endast perfektse mulje jätame. Või mis?
Tegelikult pole ma vist ammu nii õnnelik olnud, kui siin metsas. Siin ei koti kedagi, kas ma nutan või naeran. Keegi ei pea mind nõrgaks, tugevaks või perfektseks, sest siin olen ma üksi ja pole kedagi, kellele muljet avaldada. Siin on rahulik, ma ei taha kunagi siit enam ära minna, sest siin saan ma olla mina ise, kõigi oma mõtete ja tunnetega.
Ma tean, et ma peaksin tegelikult tagasi minema, sest inimesed on mu pärast "mures", aga sitta kah. Keegi pole mind siia otsima tulnd. Ma pole tegelikult üldse kaugel linnast, ainult paar kilomeetrit, kui keegi tõesti otsiks, siis nad leiaks mind. Miks peakski keegi mind otsima tulema? Kõigil on ilma minuta ju parem, pole seda nuhtlust, kes koguaeg jamasi korraldab. Mul on ka ilma nendeta parem, ainult üks inimene võiks siin olla, aga ta ei tule kunagi siia, sest ta on surnud. Miks sa pidid surema ja mind siia nende pinnapealsete inimestega üksi jätma Paavel?
YOU ARE READING
Perfektne tüdruk
Teen FictionPerfektsus on ainus, mis loeb vähemalt nii arvas tema. Ingli võistlus söömishäire, depressiooni ja enese hävitusliku käitumisega.
