Perfektne tüdruk

26.

Ma pole kaks päeva voodist välja tulnud, siin tunnen ma ennast vähemalt natukenegi turvalisemalt. Kuigi paar korda päevas käib ema meelde tuletamas, kui sitt inimene ma olen ja kui õnnelik ta oleks, kui ma surnud oleks. Vahet pole, ma plaaningi siia voodisse nälga surra, siis on ta õnnelik ja saavad isaga uut elu alustada.
Ma kuulen välis ukse sulgumist, kell on kümme õhtul, ilmselt lähevad vanemad peole, aga mul kama, vähemalt ei käi nad siis kontrollimas, kas ma juba surnud olen.
  Pool tundi hiljem avaneb uks uuesti, pekki nad tulid tagasi, ma üritan kiiresti magama jääda, vähemalt bäida nagu magaksin. Ma kuulen kuidas, kellegi sammud trepist üles mu toa poole tulevad, miks ei võiks mu toal ometigi lukku olla, siis ei pääseks ta siia.
Keegi hüüab vaikselt: "Ingel, kus sa oled? Ma tulin sulle külla. Ma uurisin su aadressi välja. Hüüa siin, kui sa mind kuuled." Ma ei tunne alguses seda häält ära, see pole mu ema ega isa oma, äkki ma mõistan, kes see on "Ma olen siin, tule siia, uks on lahti!"
Tuppa astub Theo, tal on käes kommikarp ja valged roosid. Ma tõusen istukile ja silmadesse tekkivad pisarad. Theo vaatab minu poole: "Amm, ma ei teadnud, kas sulle maitseb šokolaad, aga ma loodan et sobib. Või sa ei söö šokolaadi ma saan täiesti aru sellest. Nagu su olukord ja kõik," ta märkab pisaraid mu silmis: "Ingel, ära nutta, kõik on hästi, ma olen siin." Ta astub mulle sammu lähemale, ma jooksen teda kallistama, ma pole kedagi nähes varem nii rõõmus olnud. Kui ma temani jõuan, ma minesta. Esimest korda elus kahetsen mitte söömist, see rikkus ilusa hetke ära.