Perfektne tüdruk

16.

Ma ei jaksa enam. Ausalt ma et taha tegelt surra, tahan vaid, et keegi mu päästaks. Ma ei taha olla selline, tahaks olla päriselt see perfektne laps kelleks ma mõeldud olin. Miks pean mina kannatama? Miks ei võiks kõik olla natukenegi kergem? Kas üks inimene, kes minust tõesti hoolib on palju palutud?
Diilerilt saadud tabletid ja pudelid seisavad maas mu ees. Ta tegi mulle kingi ja ostis ühe lisa pudeli viina ja ütles "Et sa Paavlist kiiremini üle saaks", või midagi taolist. Ma ei saa kunagi tast üle, ta oli ainus, kes armastas mind päriselt ja mina teda ka.
Tegelt võiks juba praegu kõik need tabletid sisse süüa ja peale juua. Miks peaks siin põrgus veel kaks päeva piinlema? Ma võtan tableti purgi kätte, need on unerohud ja avan selle. Mind tabab äkitselt kohutav raev, viskan purgi nii kaugele endast kui suudan ja näen kuidas tablette taevast sadama hakkab. Pole tablettide tuju, veel. Tahaks aint juua, niiet ma võtan kingiks saadud pudeli ja keeran korgi maha. Ilma ühegi mõtteta hakkan ma jooma.
Pool tundi hiljem olen omadega täiega pekkis. Ma olen joonud umbes 300ml viina, varem oleks ma suutnud rohkem juua, aga kuna olen söömata, siis jään kiiremini purju. Tegelt mulle ei maitse viin, aga ta võtab valu ja paneb unustama.
Kõik hakkab vaikselt kaduma, ma ei ole Paavli pärast kurb, mu mõtted ei keerle söögi ümber, ma ei mõtle kui valesti kõik on, ma saan naerda ja ma lihtsalt naeran, üksinda, metsas.