Perfektne tüdruk

15.

Ma ei arvanud, et see kõik nii raske on. Ise metsas hakkama saamine ja elus püsimine. Siin ei sunni mind keegi sööma, ega tee nägu, et teda mu mured huvitavad. Ma olen täiesti üksi ja see ongi vist hea.
Mu lubadus ennast kohe ära tappa, kui haiglast välja saan pole veel jõustunud. Ma ei tea, mis mind veel elus hoiab, aga tunne on, et pole veel õige aeg. On üks inimene, keda ma tahan enne surma tänada, see on Teele. Ta oli ainus, keda päriselt huvitas kuidas mul läks. Ma arvan, et ma võlgnen talle selle, et ta mind vähemalt korra veel elus näeks.
Mul on juba välja mõeldud, kuidas ma ennast ära tapan. Ma panin haiglas olles natuke ravimeid kõrvale, kui arstid ei näinud. Nüüd on mul kolmekordne annus antidepressante, paar tableti tugevaid valuvaigisteid ja varasemast rahusteid. Kui ma need kõik korraga sisse söön ja alkot peale joon, peaks rahulikult magama jääma, aga ma ei saa riskida niiet hangin lisaks alkole ka uinuteid.
Mul on elada jäänud kolm päeva, millest ühel saan kokku diileriga, kellelt tabletid ja alko saan, ta lubas tuua liitri laudurit ja kõige tugevamaid uinuteid, mis kätte saab, sellest peaks piisama. Ühe päeva pean ka oma klassijuhataja jaoks leidma, sest ta väärib seda, ma ei tea veel mida talle öelda. Ma pean tugev püsima ma ei tohi kummagi kohtumise ajal nutma hakkata, kui see üldse võimalik on.
Ma peidan olemas olevad tabletid oma peidikusse, mille ma metsas puuokstest tekitasin. Võtan oma viimase raha, mis mul kuidagi imekombel haiglast õnnestus kaasa võtta ja liigun metsaserva poole, kus mind ootab ees üks Paavli sõpradest.