Perfektne tüdruk

35.

Piinlik vaikus. Ma kahetsen, et Teele uksest sisse lasin, oleks võinud ta ju sinna ukse taha jätta. Äkki ta oleks arvanud, et ma magan või midagi taolist ja ära läinud. See oleks olnud parem, kui praegune vaikus.
Me istume elutoa diivanil, üks ühes teine teises otsas. Aegajalt vaatame üksteisele otsa, kuid siis jälle maha lootes, et kumbki lõpetab selle piinliku olukorra. "Niiet Ingel, sa sõid ühe õuna. Ma olen väga uhke su üle, sa oled väga tubli." Ma noogutan, ma ei taha sellest tegelikult eriti veel rääkida, sest võin nutma hakata, kuna kahetsen söömist. "Kuidas sa ennast pärast tundsid? Oli ju hea, kõht polnud enam nii tühi, on mul õigus." Ma kehitan õlgu: "Kui te ausalt tahate teada, siis tunne oli ikka üsnagi sitt ja ma kahetsen, polnud midagi nii hea olla. Võibolla on parem kui te lahkute, mida vähem te asjast teate, seda vähem see teile haiget saab teha, te teate seda väga hästi." "Aga Ingel, ma olen siin, et sind aidata. Sa olid väga tubli, et selle õuna ära sõid" "Põrgusse see õun, kõiki inimesi pole võimalik aidata. Mõned võiks lihtsalt surema jätta." Seekord ei ole õpetaja ehmunud, ega kurb kui mind nii rääkimas kuuleb, ilmselt on ta juba harjunud.
  Teele tõuseb oma istumis kohalt ja läheb ukse poole: "Ma olen tunni pärast tagasi, ole siis tubli" " Ja mis siis kui ei ole? Mis siis kui ma tappan ennast kohe ära, kui te lahkute? Mis siis kui ma olen juba LIIGA katki ja mind ei saa enam terveks teha? Kas te panete mulle eKooli märkuse või mida muud te teha saate, sest MUL ON JUBA TÄIESTI SUVA!"
Peale minu karjumis ja tunde plahvatust lahkus õpetaja midagi ütlemata, kuid ma nägin ta silmis jälle pisaraid. Ma tegin talle jälle haiget, oleks parem kui ma surnud oleks. Kui mind pole, ei saa keegi ka minu pärast enam haiget. Nii oleks kõigile parem ja kergem.