Perfektne tüdruk

9.

Ma ärkan telefoni helina peale. Kell on alles kolmveerand kaheksa ja on laupäev, kes helistaks sellisel ajal. Ma võtan ärevusega vastu "Tere päevast siin  Priit Tamm polisteist, kas ma räägin Ingel Õunaga?", ma ehmatasin kohutavalt, mulle pole mendid kunagi helistanud, "Jah, see olen mina. Kas midagi on juhtunud?", "On toimunud õnnetus, palun tulge jaoskonda, meil on vaja, et te ühe inimese tuvastaksite.","Ma hakkan kohe tulema."
Ma panin kõne ära vahetasin kiirelt riided, mind valdas samal ajal kohutav paanika. Mu vanemad pole veel koju tulnud, kas nendega on midagi juhtunud. Miks MIND politseisse INIMEST TUVASTAMA kutsutakse? Kuu aega tagasi oleks ma saanud sellises olukorras oma poisile helistada ja nõu küsida, mida teha ja mida see kõik üldse tähendab, aga nüüd olen ma üksi.
Ma tellin takso, sest see on ilmselt kõige kiirem viis kuidas politsei jaoskonda saada. Kuigi ma olen seal palju tänu joomisele käinud, pole mul õrna aimugi, kus see asub. Õnneks leidsin netist aadressi, mille taskojuhile anda.
Kohale jõudes küsisin ma ühelt sõbralikult naiselt, kas Priit Tamm on siin ta palus mul oodata. Peale poole tunnis ootamist tuli minu juurde üks umbes 30 aastane mees, ta palus endaga kaasa tulla. Me istusime tema autosse ja sõistime haiglasse.
Miks ta ei võinud mulle juba telefonis haigla aadressi anda, aint Eesti mendid on sellised, lasevad sul mõtteruid asju teha. Nagu näiteks purjus peaga puhumine, kui ta mulle otsa vaatab on aru saada, et ma purjus, mis need promillid talle nii tähtsad on? Aga see pole praegu  tähtis.
Ma näen kohe, keda mul tuvastada palutakse, tavaliselt on keegi surnud kui tuvastama kutustakse, aga mina seisan täiesti tavalise palati ukse taga. Hirm siseneda on tohutu, ma ei tea kelle ma sealt eest leian, kas ema või isa. Ma üritan ennast kokku võtta ja avan ukse, ment seisab koguaeg mu selja taga. Kui ma voodi poole vaata ei usu ma oma silmi see on mu eks.
Ma ei tunne hetkeks mitte midagi, siis valdab mind kohutav viha ja valu. Ma pöördun mendi poole: "Miks mina? Miks kurat mina?", ta vaatab mulle otsa ilmselg mu kõnepruugist üllatunult: "Preili, see noormees sattus eile raskesse liiklusõnnetusse, ta kaotas mootorrata üle juhitavuse ja sõitis teelt välja. Ta telefonis oli ainult kaks kontakti, üks oli teie ja teine ta isa oma, meil ei õnnestunud ta isa öö läbi kätte saada. Kas antud isik on Paavel Oks?", ma vaatan talle otsa pisarad silmis ma suudan ainult noogutada. Ta lahkub ruumis, ilmselt mõistab, et tahan üksi olla.
Ma vaatan Paavli poole, ma soovin kogu südamest, et ma vihkaks teda piisavalt, et see haiget ei teeks. Miks see mulle nii haiget teeb? Ta jättis mu ju maha. Ma tahaks karjuda, tema jaoks on see kõik nii lihtne, jättab mu lihtsalt maha, sattub õnnetusse ja nüüd on siin ja laseb neil mind kutsuda, MIND.