Perfektne tüdruk

28.

Ta vaatab mulle otsa, ta silmis on pisarad, ma näen kuidas midagi temas murdub. Ma pillan klaasikillu maha ja vaatan Theole otsa, mind valdab tohutu hirm, ta võiks midagi öelda, karjuda, ükskõik mida. Aga ta lihtsalt seisab seal ja vaatab mulle otsa, ma ei julge ennast liigutada, ega midagi öelda. Mööda mu kätt jookseb peenike vere juga.
Me oleme nii umbes viis minutit, aga see tundub nagu igavik. Lõpuks ütleb Theo: "Ma lähen toon sulle sidemeid, siis saab su käe kinni siduda. On need vannitoas?", noogutan, ma ei ole suuteline rääkima. Theo tuleb tuppa, käes väike esmaabi kohver, ta võttab sealt seest sidemed ja hakkab neid õrnalt ümber mu käe siduma.
  "Tead Ingel, mul oli õde," ma kuulen kuidas ta hääl murdub, ma ei mäleta, et oleksin ta kodus ühtki tüdrukut näinud, peale ta ema, "Ta...ta oli nagu sina, ilus, suutis kõik naerma panna, ma armastasin teda kogu oma südamest ja siis ükskord." Ta hakkab nutma, mind valdab paanika, miks ta mulle seda rääkib. "Theo, kõik on korras." "Aga ei ole ju, vaata enda kätt, armid ja nüüd uus haav, kõik ei ole ju ok, sa vajad abi. Palun, minu pärast!" Nüüd nutan ka mina: "Theo, see pole nii kerge" "Ära tule mulle kergest rääkima, ma matsin aasta tagasi oma noorema õe, kes oli kogu mu maailm, sest ta ei otsinud abi ja valetas kõigile, et tal on kõik ok ja lihtsalt nuttis, kui oli üksi." "Oh Theo, mul on kahju" "Kui sul oleks kahju, siis sa ei teeks endale niimodi, sa oled isekas. Sa ei saa aru kui haiget sa teistele teed, inimesed hoolivad sinust, su sõbrad" "Mul pole sõpru, mul pole kedagi, ma olen üksi, ümbritsetud võltside inimestega, kes kõik tahavad minult midagi, aga kui MINA neid vajan on nad kadunud"
Me lihtsalt karjume üksteise peale, üks hetk ütleb ta midagi, mis teeb mulle kohutavalt haiget: "Tead, ma oleks pidanud laskma sul sealt pangalt alla kukkuda", ta kahetseb kohe oma sõnu ja üritab vabandada: "Appi, anna andeks, ma ei mõelnud üldse nii, ära kuula mind, ma olin vihane." Enam pole vahet, kahju on tehtud: "Mine! Kao siit! Kohe! Kao!" suudan ma talle vaid läbi pisarate karjuda. Ja ta lähebgi, jättes mu siia üksi.