Perfektne tüdruk

52.

Ema nuttis ja karjus mu peale, Theo nuttis, aga ta oli vait. Ma ei kuulnud niikuinii midagi, enda jaoks olin ma juba alla hüpanud. Mida nad ikka teha saavad? Kaua nad mind ikka valvata jaksavad? Ma vajan ainult paari sekundit, et püsti saada, aknani joosta ja lennata. Lennata ära kõigi ja kõige eest.
Nad viisid mu elutuppa ja panid toolile istuma. Kõik mu kondid valutasid, mu paks peki kiht ei kaitsnud mind kukkumisel. Ema võttis telefoni. Kellele tal helistada on? Isale? Isa siit veel puuduks. "Jah! Tere! Vabandust, et ma nii vara helistan, aga asi on Inglis." Ema hakkas nutma, telefoni teises otsas rääkis keegi midagi, aga ma ei saanud sõnadest aru. "Temaga on nüüd kõik hästi, või noh ma ei tea kas on. Aga ta üritas aknast alla hüpata. Kas me saame ta juba täna haiglasse tagasi tuua?" Mida?!? Haiglasse?!? Ma ei taha, ma ei saa seal uuesti kinni istuda. Ma hakkasin nutma. Theo tuli kallistas mind, "Ingel, kõik saab korda. Ma olen sinuga, rahu!" Ma hakkasin tugevalt värisema "Ma ei taha haiglasse!" Theo ei öelnud rohkem midagi, ta lihtsalt hoidis mind kaisus.
Ema läks oma tuppa riideid vahetama ja Theo pakkus, et ma võiks ka riideid vahetada, aga ta ei olnud nõus mind üksi jätma. Me hakkasime mu toa poole liikuma, üks hetk tuli mulle mõte. Ma astusin Theo jalale, ta ehmatas ja lasi mu käest lahti, ma jooksin vannituppa ja lukustasin ukse.
Ma lükkasin võimalikult palju asju ukse ette, et neil oleks võimalikult raske sisse saada. Ma teadsin, et mul pole kaua aega,sest Theo on tugev ja ema oskab lukke muukida. Ma hakkasin kappe läbi otsima, et leida midagi teravat nt kääre või veel parem mingi väikse peegli, mille saaks katki teha. Kuna ma ei leidnud ja aeg hakkas otsa saama, lõin ma vannitoa peegli katki. Mu nukkidest hakkas verd voolama ja killud lendasid peegli ümbrusesse ning põrandale laiali, täpselt sel hetkel avasid ema ja Theo ukse. Ma haarasin kaks kõige suuremat kildu. "Kui te tulete lähemale, siis ma ei vastuta oma tegude eest! Ma olen teile ohtlik, minge ära!" Ma karjusin täiest kõrist. Ema hakkas jälle nutma, "Ingel lõpeta, tule siia. Kui sa lubad, et sa rahuned maha, siis ma helistan arstile ja ütlen et me tuleme toime. Seda sa ju tahad? Onju?" Ma ei saa teda uskuda, ta valetab. Theo jooksis minu juurde. Mu mõte jooksis kokku, mind tabas paanika. Ilma pikemalt mõtlemata lõin ma teda klaasi killuga, see tabas ta õlga. Kui ta üritas teist klaasi kildu mu käest kätte saata, lõin ma teda uuesti.
Theo kukkus maha pikali, oli näha, et tal oli valus. Ma sattusin paanikasse, mida ma teinud olin. Kas Theo sureb? Ma tapsin Theo. Mu ema hakkas karjuma. Üks hetk läks kõik mustaks, ma tundsin vaid, kuidas ma põrandale klaasikildudele kukkusin.