Perfektne tüdruk

7.

Veri ja klaasikillud, need on esimesed asjad mida näen hommikul põrandal ärgates. Ma pole kindel, kas ma olen elus või surnud, verised klaasikillud millelt peegeldub aknast tulevat valgust on nii ilusad, et tekitavad tunde nagu oleks taevas. Ma tõusen istukile, ikka veel pool uimane, võtan ühe suurema klaasikillu ja pigistan seda nii tugevalt kui suudan. See läheb pooleks ja ma tunnen kohutavat valu sööstu oma käes, ma pole taevas, ikka siin põrgus.
Kui ma ennast lõpuks põrandalt püsti saan ja kõik klaasikillud riietelt ja nahalt ära suudan pühikda, märkan, et kogu mu keha on kaetud väikeste kriimudega. Eilsest lõikumisest on mu vasakul käel sügavad armid. Ma pole kunagi midagi nii ilusat näinud, neid vaadates tuleb mulle meelde kui õrn on inimene, kui kerge on siit põrgust pääseda, vajuta ükskord lihtsalt liiga tugevalt ja ongi kõik.
Kui olen jõudnud kõik klaasukillud kokkukorjata, kuulen, et keegi koputab vastu mu ust, kell on juba viis õhtul, vanemad peaks väljas peol või kuskil olema.
Suure ebakindlusega tirin asjad ukse eest ära ja paotan ust. Seal seisab mu klassijuhataja:"Tere Ingel, su vanemad lasid mu sisse, nad läksid küll ise ära, aga lasid mu ikkagi sinu juurde. Ma tõin sulle šokolaadi, mäletad see oli kuuendas su lemmik. Võin sisse tulla?","Amm, mis mul selle vastu saaks olla" üritasin ma teha oma parimat naeratust ja võtan šokolaadi vastu, kuigi tegelt ma ei tahtnud teda sisse lasta, sest mul oli Tsärk, mis paljastas ilusti mu haavad.
Ta sisenes mu tuppa ja istus mu voodi äärele, ma istusin kapile, mis on voodi vastas, üritasin mitte silmkontakti luua kuna kartsin, et ta saab mu silmist aru, mis siin eile toimus.
Üks hetk jäid tal silmad mu käel seisma, ma olin haavad kogemata tema poole suunanud ja neid oli tõesti raske mitte märgata. "Ingel!" ta silmadesse tulid pisarad, kui ta mu nime karjus, "Mida sa teinud oled? Appi! Kuidas sa?", mus tekkis paanika: "Palun minge ära. Ma olen väsinud.","Aga Ingel...", "Kas ma ei väljendanud ennast piisavalt selgelt, lahkuge ja KOHE!!!". Ta läkski ja jättis mu siia kohutavasse tuppa üksi, ma kuulsin kuidas ta enda järel all korteri ukse sulges ja mind valdas paanika. Ma olen siin JÄLLE üksi, mitte keegi ei kaitse mind mu ema eest kui ta tuleb või MINU eest.