Perfektne tüdruk

33.

Teele ei ole nõus ära minema, ta lubas et hoolitseb mu eest, sest talle tundub, et mu vanemad ei saa sellega hakkama. Oi tõesti, esimene inimene, kes saab aru, et see perfektne perekond on tegelt omadega persses. Aga vahet pole, kui ta oleks aasta tagasi tulnud, siis oleks võib olla midagi päästa saanud, nüüd on liiga hilja.
Ta läks mulle süüa tegema, kuigi ma ei näe sellel mõtet. Esiteks meil pole midagi süüa, sest vanemad ei jätaks mulle midagi ja teiseks isegi kui ta suudab midagi kokku keerata ei söö ma seda niikuinii.
Õpetaja hakkab all mu nime hüüdma, hädavaevu ajan ma end laualt püsti ja suundun kööki. Alt tulevad üllatavalt head lõhnad, aga need pole üldse tuttavad. Kui ma kööki astun näen Teele käes taldrikut. Ta ulatab seda mulle, seal peal on kaks mikrolaine ahjus tehtud juustu võileiba. Ma pole ammu neid söönud, kui ma väike olin ja kõik nii pekkis polnud, sõime neid emaga iga laupäeva hommikul.
Ma hakkan värisevate kättega ta käest taldrikut võtma: "Midagi maitsvat su päeva, Ingel", mu ema ütles seda alati, kui ta mulle võikusid tegi. Hetkega tabab mind kurbus ja raev ning ma viskan taldriku põrandale kildudeks. Õpetaja ehmub ja vaatab mulle üllatunult otsa:"Ingel, miks sa nii tegid?", "Te pole mu ema ja ärge üritagegi sellena käituda" ma hakkan nutma ja jooksen oma tuppa.
Oma toast kuulen, kuidas ta mu tekitatud segadust koristab, siis on natukene aega vaikust ja umbes kahekümne minuti pärast kuulen, kuidas välisuks sulgub.
Peale paari tunnist oma toas nutmist otsustan ma alla minna. Tegelikult loodan ma, et ta pole ära läinud ja ma ei tõuganud viimast inimest, kes mind aidtata üritas endast eemale. Aga alla jõudes näen, et just see juhtuski. Esiku kapil on kiri ja Teelet pole kuskil. Ma võtan kirja kätte, aga ma ei suuda seda lugeda vaid hakkan kogu südamest nutma ja lasen kirjal käest kukkuda. Mul pole mõttet seda isegi lugeda. Raudselt kirjutab ta, kui lootusetu ma olen ja et ta ei viitsi mind enam aidata. Kõigil on minust ja mu jamadest kõrini.