Perfektne tüdruk

50.

  Tunni aja pärast mind enam pole, kõik lõppeb. Ühiskond ei pea enam minuga tegelema, keegi ei pea muretsema. Kõigil on kergem, minul on kergem, kuigi mis vahet seal enam on. Minu jaoks lõppeb ju kõik, tegelikult teiste jaoks ka, sest niikuinii kedagi ei huvita. Või äkki huvitab? "Ingel ära juhi ennast tõest kõrvale, kedagi ei huvita kas sa elad või sured. Tee neile lõpuks see teene" kuulen ma deemoneid nii selgelt ütlemas, ma pole kunagi varem nii reaalselt kuulnud "Ana" rääkimas.
  Ma olen juba tund aega seda kirja vaadanud, see tundub nii täiuslik, aga samas puudulik. Ma ei taha, et minust jääks maha ainult süüdistus ühiskonnale, aga samas ma ei oska ka rohkemat kirjutada. Ma ei taha, et viimane asi, mille siia ilma jätan oleks mingi imal kiri, kus ma üritan kõigile selgeks teha, et mu surm ei ole nende süü, kuigi tegelikult on. See on nende kõigi süüa. Mitte keegi ei üritanud mind aidata. Ma tean, et ma ei teinud enda aitamist kergeks, aga ikkagi. Te ei oleks tohtinud alla anda, kui te teadsite milleks ma võimeline olen. Te näete mind igapäev kannatamas ja te ei tee midagi. Te jätkate oma tavalisi tegevusi ja vaid naerate oma sõpradega, teete suitsiidi üle nalja, teete minu üle nalja. Kas keegi teist tõesti ei näinud, kuidas teie "naljad" mulle haiget teevad? Äkki mu surm muudab midagi, äkki keegi mõistab, et suitsiid ei ole naljakas vaid meeleheitlik katse kõigest pääseda. Äkki nad mõistavad seda ja suudavad kellegi järgmise päästa, sest minu jaoks on juba liiga hilja. Ma arvan, ei ma tean, et on. Aga äkki on väike võimalus, et ma saaksin ise kedagi aidata ja siis poleks mu elu nii tühine. Äkki ma leiaks elumõtte, äkki kõik ei olegi nii lootusetu.
  Keda ma tegelikult lollitan, minust ei saa enam normaalset teismelist, kõik need aastad mis ma anoreksiale kaotanud olen, neid ei saa miski tasa teha. Kõike seda kahju, mis ma teinud olen, seda ei saa ära võtta. Mu organism ütleb varsti ülesse, kui ma ise seda kõike praegu ei lõpeta. Ma suren niikuinii.
  Mul on umbes kaks tundi aega, sest ema ärkab peale kuute ja ma tõesti ei tahaks veel ühe suitsiidi katse pärast haiglasse minna. Aga miks ma arvan, et ema mulle kiirabi üldse kutsub. Raudselt kui ta mind maas lamas näeks oleks ta rõõmus, sest ta ei peaks enam mu üle söötmisega tegelema. Ta saaks isaga edasi koos elada ja taga õnnelik olla. Kui pole mind, kes nende suhet rikub, pole neil enam ühtegi probleemi.
  Ma võtan  ikkagi uue paberi, et kirjutada ülesse kõik põhjused, miks ma surra tahan. Millegi pärast ma ikka veel kahtlen. Mul on vaja kindlust, et surm on õige valik. Viimased aastad olen ma selles nii kindel olnud ja kui ma sellele nüüd nii lähedal olen, hakkan ma kartma. Miks ma selline argpüks olen? Ma võiksin kõik selle valu lõpetada, aga samas ma ei taha.
  Ma tahan veel viimast korda Theoga rääkida. Ta oli ainus inimene, kes mind kunagi armastanud on, ta väärib võimalust hüvasti jätta. Ta armastas mind, kui ta ei teadnud, kes ma olen ja kui ta teada sai ei andnud ta alla vaid võitles mu eest, võitles meie eest. Ma pean taga rääkima, hüvasti jätma, ta vabaks laskma. Ta väärib paremat, kui mina.