Perfektne tüdruk

24.

Mu ema tuleb mulle järele, arstide ja lastekaitse töötaja juures olekul on ta tore ja hooliv. Kui mind nägi hakkas nutma ja mängis väga mures ema. Isegi mina uskusin teda, äkki on kõik nüüd muutunud. Äkki me olemegi nüüd see perfektne perekond keda me nii pikka aega mänginud oleme. Ma jooksen ema kallistama, ma pole teda nii kaua kallistanud, viimasest kallist on vist viis aastat möödas. Ma tunnen ennast ema juures turvaliselt nagu keegi ei saaks enam midagi halba teha.
Ema ulatab mulle käe ja ma haaran sellest kinni ning me hakkame auto poole liikuma, lastekaitse töötaja meie taga tundub rahul olevat. Kui me autosse jõuame on kõik veel hästi, ema laseb mul raadiojaama valida ja me laulame koos mingeid pop laule kaasa. Kõik on perfektne, ma isegi tunnen ennast natuke halvasti kogu eelneva jama pärast.
Kui me koju jõuame ootab meid ees isa, kes naeratab ja jookseb mind kallistama. Siis kuulen, kuidas auto mootor meie maja ees käivitub, ilmselt lastekaitse töötaja lahkub. Hetkega muutub pilk mu vanemate silmis, nende silmad täituvad raevuga: "Kuradi plika raisk, tead palju sitta sa keerand oled? Lastekaitse ajab meid taga, tahavad skandaali tekitada", ema lisab:"Sa oleks võind sinna kuradi metsa maha kärvata. Kõigil oli ilma sinuta parem", mu ema tõstab käe ja lööb mind, ma ei tunne mingit valu, ma olen selleks juba liiga tuim, kogu mu maailm varises JÄLLE kokku. Nüüd on isa kord ta tuleb lähemale ja virutab mulle kümme korda tugevamalt, kui ema. Ma kaotan tasakaalu ja löön pea vastu kappi ära, kõik muutub mustaks.