Perfektne tüdruk

45.

Ma olen ikka loll. Selle asemel, et Adele sünnipäev ema eest salajas hoida pidin ma sellest muidugi talle rääkima. Mul pole vist enam ühtegi ajurakku alles, kuidas muidu seda lollust seletada. Sünnipäevad tähendavad torti, kus on liiga palju kaloreid, et seda süüa ja palju inimesi, keda ma tõesti näha ei soovi. Tõesti ei aitäh.
Aga juba seisan ma Adele värava ees, ühes käes tulbid, teises šokolaad ja ümbrik rahaga. Enam pole vist tagasiteed, kuigi ma väga sooviksin siit oma kleidi ja kontsakingadega, mille ema sundis mul selga panna, lihtslat minema joosta. Ega see üks närune kleit ja paari sentimeetrised kontsad ühte kohutavat pilves pingviini välimusega anorektikut ei päästa. Nüüd näen ma lihtsalt veel kahtlasem välja, kui ma oleks teksade ja oma XL suuruses dressikaga tulnud, siis ei märkaks vähemalt kõik kui paksuks ma läinud olen, nüüd pean ma terve õhtu taluma kõigi naeruvääristavaid pilke.
Majja sisenedes ootas mind üllatavalt soe vastuvõtt, Adele jooksis mind suure naeratusega kallistama ja rääkis kui hea meel tal mind näha on. Sekundi pärast märkasin ka  ta sõbralikkuse põhjust, meist umbes meetri kaugusel oli ta ema, kes meie poole vaatas. Miks muidu oleks ta pidand minuga sõbralik olema, ilmselgelt kartis ta ema käest noomida saada.
Tegelikult polnudgi see pidu nii hull kui ma kartsin, kui mu ärevus mind just hulluks ei ajanud suutsin isegi natuke pidu nautida. Õnneks õnnestus mul enamus peost söömata olla, tuues koguaeg enda arvates häid põhjemdusi. Näiteks kui kõik hakkasid friikaid sööma ja palusid mind ka laua äärde, kutsusin ma koera enda juurde ja silitasin teda terve teiste söömis aja ja kui teised söömise lõpetasid naeratasin ja kõndisin koos nendega lauast minema. Mulle tundus, et ema isegi ei märganud minu söömisest hoidumist, sest ta oli liiga ametis Adele vanematega suhtlemisega.
  Mulle tundus, et võin õhtu õnnestunuks lugeda ja enda üle mitte söömise pärast juba uhke olla. Aga siis võttis ta ema külmikust välja suure küpsisetordi, mu peas hakkas kohe tööle kalkulaator, aga ükskõik kui palju ma pingutasin ei suutnud ma ikkagi välja arvutada palju seal umbes kaloreid võiks olla. Muidugi pidime me seda toas sööma, koos vanematega ja mind pandi mu ema kõrvale istuma. Niigi raske on mitte süüa kui kümme inimest vaatavad, et sa ikka sööksid, mulle pole vaja ema kõrvale, et seda veelgi raskemaks teha.
  Muidugi tõsteti mulle kõige suurem tükk, nad on vist minu vastu mingi liidu moodustanud ja hetkel käib võistlus, kes mu kõige paksemaks suudab sööta. Õnneks istus mu kõrval koer, kellele sain vaikselt koogi tükkikesi poetada, aga enamus koogist pidin ikka ise ära sööma. Kõik kiitsid koogi maitset, aga mina tundsin ainult pettumuse ja läbikukkumis maitset, mis ausalt ei ole head. Nüüd tahtsin ma ainult ära minna, sest tundsin kuidas vaikselt ärevus aina tugevneb ja kõigi nende ees väriseda ja nutta, polnud mul mingit soovi. Õnneks tahtis ka ema koju minna, niiet pool tundi hiljem jalutasime me juba kodu poole.
Terve jalutuskäigu ei vahetanud me peaaegu sõnagi, kuigi ema üritas mitu korda vestlust arendada ei olnud mul selleks tuju. Mu mõtted oli liiga valjud, et millelegi muule keskenduda. Miks ma pidin ikka seda kooki sööma, nüüd lähen ma ju veel paksemaks. Aga tegelt vahet pole, mu süda peaks varsti niikuinii otsad andma ja siis pole enam vahet, kas süüa või mitte. Kuigi lahe oleks olla ajaloo kõige peenikesem laip.