Perfektne tüdruk

13.

Ma ei taha silmi avada. Sügaval sisimas ma loodan, et kõik on teisiti, ma pole haiglas vaid kodus, ema teeb all pannkooke ja ainus mõte poleks, et need sisaldavad umbes 80kcal. Kus kõik nii valesti läks? Miks ainsad asjad, mis toidu juures loevad on need tühjad kalorid?
Silmad avades näen ma ikka seda sama mõtetut haigla tuba. PALUN, keegi päästke mind siit, see on põrgu. Mu mõtted tapavad mind iga sekundiga aina rohkem ja mitte keegi pole siin minu jaoks, et mind päästa või vähemalt aidata. Kas see on liiga palju palutud, et keegi mulle kogu selles sitameres päästerõnga viskaks?
Arstid toovad mulle hommiku söögi, milleks on mannapuder ja klaas mahla, kandiku äärel on paar tableti. Ma ei plaanigi neid sisse süüa, need teevad lihtsalt tuimaks, emotsioonituks. Kui ma kogu selle jura üle pean elama, siis vähemalt mitte tundetult. Nad sunnivad mind ikka neid võtma, nad nagu ei kuulekski mu palveid.
Tund hiljem laman ma oma voodis, ma ei tunne midagi. Ma ei tea kas see on tabletidest või olen lihtsalt liiga palju nutnud. Pisarad on otsas, ma tunnen ennast nõrgalt, ma ei oska enam emotsioone väljendada.
Huvitav, kui raske on haiglast põgeneda. Ma tean, et mu palat on teisel korrusel. Kui ma akna katki teeks ja alla hüppaks. Kas ma jääks ellu? Tegelt vahet ju pole, niikuinii ma tapan ennast väljas ära. Nüüd tuleb ainult mõelda kuidas aken märkamatult katki saada.
Ma võtan kogu jõu kokku ja viskan tooli, mis mu voodi kõrval on aknasse, see puruneb koheselt. Mu tuppa jooksevad arstid, just sellel hetkel, kui nad ukse avavad, hüppan ma aknast välja.