Perfektne tüdruk

4.

Kui sa oled haiglas näed, kes sust päriselt hoolivad. Ma olen siin põrgus kinni olnud juba kaks nädala ja mind on vaatamas käind kaks inimest, klassijuhataja ja mu parim sõbranna. Isegi mu poiss pole leidnud aega või mu puudumist märganud.
  Täna hommikul ütles arst mulle, et ma saan kahe päeva pärast välja, vähemalt midagi poistiivset mu sitas elus.
Tegelikult ei olegi haiglas nii hull, siin on täitsa okeid inimesed, või vähemalt minu osakonnas, mis on muide söömishäirete oma. Siin on üks suht paks tüdruk tal on mingi ülesöömis jura, kaks mega kondist tüdrukut ja üks peaaegu normaalne, aga ikka suht kõhn tüdruk. Ma ei oska ennast kuhugu liigitada, sest ma näen ennast ikka väga pakuna, kuigi arstidele räägin, et ikka sitaks kõhn, (haha hea nali).
Õhtu poole tuli mind mu poiss vaatama. Lõpuks keegi keda ma tõesti näha tahtsin. Muidugi ei võinud tema minu tuju paremaks teha vaid pidi mu HAIGLAS maha jätma. Ta ütles midagi taolist:"Kuule Ingel, sa tead, et ma armastan sind väga, aga me ei saa enam koos olla. Kui su tervis putsis on ja sa peaks veel minu juures kokku kukkuma, siis mendid hakkavad äkki minu vastu huvi tundma ja saavad teada, et ma alakatele alkot sebin. Sa saad ju aru, eks?" Ma ei mäleta, mis ta täpselt ütles või mis ma vastasin, sest ta sõnad vallandasid mul kohutava paanikahoo, millist mul kunagi pole varem olnus.
Kogu ülejäänud päev on hägune, sest ma olin tugevate rahustite all, kuna kardeti, et ma võin endale midagi teha. Ausalt öeldes, oleks tahtnud küll, mul on siin elus ainult kaks inimest järgi, kes must tõesti hoolivad. Üks on mu parim sõbranna ja teine on fucking klassijuhataja. Elu on ikka ilus küll, nüüd nad raudselt hoiavad mind kauem siin põrgus, kuna ma olen endale ohtlik, PERSSE!