Ma ärkan haiglas JÄLLE, tuba näeb suht sarnane välja, ainult eelmises toas olid aknalaual lilled, mida siin pole ehk see tuba on VEEL masendavam. Miks ma surnud pole? Ma tõesti lootsin, et see kord on kõik läbi, aga ei, ma olen ikka siin põrgus. Ma tahan surra rohkem, kui kunagi varem, sest lisaks vaimsele valule tunnen ma nüüd ka füüsilist valu, tänu sellele toredale autole, mis mulle otsa sõitis, aga mind tappa ei võinud. SUUR AITÄH!
Arstid ütlesid mulle, et nüüd hakkan ma tihedamini psühiaatreid nägema, kuna nad mörkasid, et kõik ei ole ok, sest ma olevat suitsiidne. Miks nad ei võiks mind juba rahule jätta? Kui ma siit välja saan, tappan end nii kui nii ära, nad ei suuda seda muuta, see on mu ainus soov.
Esimesel psühiaatri vastuvõtul vaatan talle võimalikult lolli näoga otsa, ma ei räägi sõnagi. Ta ajab mingit jura, kui ilus elu on ja et mind armastatakse, hui kah, ainuke kes mind päriselt armastas on surnud. Ma tahaks seda sellele lollile arstile näkku karjuda, mu elu mõtte on surnud, siin maailmas pole enam midagi, mis mind õnnelikuks teeks.
Vastuvõtt kestab kokku umbes 45 minutit, lõpuks ütlen ma talle ühe lause:"Sellel kõigel pole mõttet, ma tapan ennast essal võimalusel ära", ta vaatab mulle tühjal pilgul otsa, teda ei kotti, miks peaksgi. Ma tõmban ukse enda järel kõva pauguga kinni ja hakkan nutma.
YOU ARE READING
Perfektne tüdruk
Teen FictionPerfektsus on ainus, mis loeb vähemalt nii arvas tema. Ingli võistlus söömishäire, depressiooni ja enese hävitusliku käitumisega.
