Perfektne tüdruk

54.

Hommikul äratas mind üks tore naine. Ma vaatasin toas ringi ema ega Theod ei olnud. Ärataja oleks justkui mu mõtteid lugenud "Ma soovitasin su emal koju minna ja riided vahetada, sama soovituse andsin ka Theole. Nad ei tahtnud sind üks jätta, aga ma lubasin su eest hästi hoolitseda." Ta naeratuses oli midagi rahustavat "Okei, aga kas ma võin hiljem nendega koos ära minna? Ema on ilmselt nõus mind välja kirjutama ja saan kodus edasi terveneda" naeratus medõe näol vähenes natuke "Kallikene, sa saad koju kui su psühhiaater arvab et sa oled valmis ja ei ole endale ohtlik. Seni kaua hoolitsen siin mina sinu eest, usu mind meist saavad veel sõbrad. Tegelikult sul on esimene kohtumine doktor Metsisega kohe peale hommikusööki." Appi kas mind sunnitakse siin hommikust sööma, ma pole ma ei tea kui kaua söönud hommikuti, ma ei taha, et nad mind paksuks söödaks, see ei ole hea, mõtle kiiresti hea vale. "Aitäh, ma pole näljane mul tegelikult kõht valutab natuke, ma parem pikutan natuke ja siis ma võin Metsisega kohtuda" ma üritasin oma parimat läbi valu naeratust teha, aga õde astus midagi ütlemata mu toast välja ning tuli kümme minutit hiljem käruga tagasi. "Me võime koos hommikust süüa, ma olen lugenud, et see pidi aitama. Muide mu nimi on Mari. Aga ma soovitaks kiirelt sööma hakkama need koogikesed on parimad soojana." Ta naeratas jälle oma sooja naeratust, ma üritasin paanikat varjata. Tema toodud taldrikul oli kaks apelsiini, paar koogikest, kaks hiiglasliku kaussi purdu ja kaks võileiba, ma ei tahtnud neist midagi ainuke mis kõne alla võiks tulla on mandariin,  aga hommikul ka see mitte. Ilmselt ta märkas, et ma olen mõttesse jäänud ja pigistan enda käes olevat lusikat liiga kõvasti. Ta puudutas mu kätt, ma võpatasin, lusikas kukkus maha ja ma hakkasin nutma "Vabandust, vabandust, ma ei saa hakkama. Mul ei ole kõht tühi, palun ära Theole ütle." Ta naeratas mulle ja ütles, et ta koristab ära kõik ja et Metsis tuleb minu juurde kohe, ennem väljumist jättis ta mulle mandariini voodikapile.
Mõni hetk hiljem astus mu tuppa blond, pikkade juustega, keskmisest pikem, keskmise keha ehitusega ilmselt normaalkaalus, umbes neljakümne aastane naine "Tõuse püsti, me lähme jalutame natuke, sa pole vist meie maja eriti näinudki" ta naeratas üllatavalt sõbralikult, aga kui ma olen haige olemise ajal midagi õppinud, siis seda, et naeratusi ei saa liiga palju usaldada.
Me kõndisime üks korrus madalamale ja ta viis mu ühte kabinetti "võta istet räägime natuke. Ma olen Doktor Metsis, aga sa võid mulle Grete öelda. Kuidas sul läinud on?" Järgnes "väga huvitav" vestlus sellest kuidas ma siia kohta jõudnud olen ja mida ma eluga teha plaanin ja kas mul on suitsiitseid mõtteid. Kallikene ma jõudsin siia haiglase peale ma ei tea mitmendat enesetapu katset, jah mul vist on olnud suitsiitseid mõtteid. Aga kuna ma andsin endale lubaduse olla aus, siis ma rääkisin peaaegu ausalt talle kõik ära, jättes võib olla väikseid detaile välja nagu alkoholi ja tablettide segamine või mokatubakas.
Kokku olin seal kabinetis üle tunni ja kui ma välja tulin tundsin ma ennast kuidagi rohkem katki, aga kuna mulle tuli vastu juba tuttav Mari üritasin ma võimalikult hea naeratuse näole manada. Mari kallistas mind ja ütles, et ma olen nii tubli ja esimene kohtumine ongi tavaliselt kõige raskem. Aga kuidas ma olen tubli, kui ma ei suutnud hommikustki süüa, mida ta minus näeb, aga küll ta varsti õpib, et ma olen üks tühi näljas teismeline.
Lõuna ajal ütles Mari, et ta oli spetsiaalselt mulle otsinud kõige väiksema portsjoni mida lubati: paar riisikooki, ühe õuna, beebitoidu ja kõige väiksema lõigu pitsat mida ma elus näinud olen. "Kui sa selle toidu koguse ära sööd, oled sa kõige tugevam inimene keda ma tean" mul on tunne, et ta on ainuke, kes mind mõistab, sest kuigi see näeb välja nagu imiku toit on seda minu tavalise 0 kalori kohta väga palju, aga tema rõõmuks sõin ma ära kaks riisikooki ja beebitoidu. See naeratus tema näol peale seda kui ma ütlesin, et ma rohkem ei taha oli nii ilus. Kuigi hääled mu peas ütlesid, et ma lähen nüüd paksuks tundsin ma ennast siiski hästi, sest ma olin kellegi naeratama pannud. Ta küsis kas ma olen kindel, et rohkem ei jaksa ja ma olin 100% kindel, et ma ei tohi rohkem süüa. Kui ta mu toast välja astusin, surusin ma küüned enda pihku, soov kõik välja oksendada oli nii tugev, ma tundsin kuidas ma paisun, kuidas rasv mu kehal ringi jookseb. Ma tahaks nutta või ükskõik mida, mis viiks mõtted mu paksust väärtusetust kehast eemale. Ma oleks tahtnud joosta ära, sest ma sõin täpselt kaks riisikooki ja ühe beebitoidu võrra liiga palju. Ma tõusin püsti mõttega hakata jooksma, ma tean kus on uksed, ma tean kuidas välja saada, aga ma istusin voodile tagasi ja hakkasin lihtsalt nuta. Seekord ma pean proovima, ma pean üritama terveks saada, kui see veel minu jaoks üldse võimalik on.