Perfektne tüdruk

14.

Ma maandusin murule. Kõik on põhimõtteliselt okei, mu põlved veritsevad ja vasaku käe küünarnukk on kraabitud, aga sellest pole midagi. Ma tunnen adrenaliini oma veres, see on hea, pole ammu ennast nii elus tundnud.
Arstid karjuvad aknalt mu nime ja veel mingeid sõnu, aga ma ei kuula neid, vaid hakkan jooksma, suvalises suunas, nii kiiresti, kui vähegi võimalik. Ma pean haiglast võimalikult kaugele saama, see on hetkel mu elu ainus eesmärk. Põgeneda sellest põrgust, kus mind sunnitakse sööma ja üritatakse tabletidega tuimaks teha.
Ma lubasin endale kunagi, et kui ma ära jooksen, siis mind ei leita kunagi. Ma pole nagu tavalised noored, kes leitakse paari päeva või nädalaga, mind ei leita kunagi. Nüüd on see siis päriselt käes, minu põgenemine. Ma polnud tegelikult kunagi läbimõelnud kuhu ma täpselt lähen. Hetkel on ainult see tähtis, et ma jaksaks võimalikult kaugele joosta.
Seekord olen ma söönud, niiet energiat jätkub natuke kauemaks. Ma jaksan joosta umbes poolteist tundi ning siis mu jalad lihtsalt nõrkevad ja ma kukun maha pikali ja hakkan nutma, mind valdab tohutu hirm. Nüüd olen ma päriselt üksi, kuskil metsas, keegi ei tea, kus ma olen või kas minuga on kõik ok. Seekord, ei saa tõesti keegi mind aidata, ma vastutan ise enda tegude eest. Kui ma peaks ennast vigastama või mõni linna äärses metsas elav hunt, karu või kes iganes peaks mulle kallale tungima, pole kuskilt abi saada.
Võibolla ongi mu saatus surra siin, üksinda metsas. Ilmselt ei olegi elu kõigi jaoks, või vähemalt minu jaoks mõeldud.