Perfektne tüdruk

17.

Ma tahan tagasi. Aega kui kõik ei olnud veel nii käest ära, kui ma sain päriselt naerda ja naeratada, ei pidanud pisaraid koguaeg tagasihoidma. Kui ma olin päriselt ilus, õnnelik, heade hinnetega. Kui ma saaks uuesti alustada umbes kaks aastat tagasi, teeks ma KÕIK teisiti.
Ma olin kunagi viieline, ma tean me kõik olime algklassides, aga ma olin põhikooli alguses ka. Ma olen alati koolis pingutanud, kuigi ma tihti ei julgend seda välja öelda, sest see pole ju lahe kui kõik teised ütlevad et ei õpi ja siis tuleks mina"Ma õppisin eile kaks tundi". Siis saan töö kätte ja hinne on kaks või kolm, niikuinii keegi ei usuks, et õppisin, lihtsalt aravtakse, et üritan õpetajate silmis parem välja näha oma valedega.
Halvade hinnete eest võlgnen ma tegelt suure tänu ka anoreksiale, sest ürita ise õppida, kui ainuke mõtte su peas on toit. Kui palju ma täna sõin? Kui palju kaloreid seal oli? Mida ma järgmiseks söön ja kas seda on võimalik kuidagi vältida? Niimodi õppimise, tundide ajal ja tööde ajal, absoluutselt pole võimalik õppimisele normaalselt keskenduda.
Anorekisa on üldse mu elu persse keerand, ta on võtnud mult peaaegu kõik: mu sõbrad, head hinded, füüsilise võimekuse, motivatsiooni, tahte tegeleda huvialadega ja elu isu. Kui keegi oleks mult paar aastat tagasi küsinud mis on mu suurim soov, oleks ma vastanud, saada näitlejaks või midagi taolist. Kui mult nüüd sama küsimust küsida, tuleks vastus ilma pikema mõtlemiseta, ma tahan SURRA.