Perfektne tüdruk

32.

Alati kui ma arvan, et enam hullemaks minna ei saa, siis koputab elu uksele:"Vabandust, nalja teed? Ma olen sul ju nii sitt ja lähen iga sekundiga hullemaks, ära midagi muud loodagi."
Kui ma olin lõikumise lõpetanud ja lasin klaasikillul põrandale kukkuda. Kuulsin, et keegi koputab all uksele. Isa on ilmselt täis joond ja ei leia võtmeid, peaks talle ukse lahti tegema muidu murrab selle maha ja pärast süüdistab mind. Ma lähen alla, kuna ma ei jõudnud kätt kinni siduda jookseb mööda mu kätt vere nire.
Avanud ukse näen seal seismas mu klassijuhatajat, ta valis muidugi kõige parema hetke mu külastamiseks. Midagi ütlemata löön ma ukse ta nina ees kinni ja jooksen oma tuppa, ilmselgelt unustasin ma ukse lukku panna, kahjuks mõistan seda alles siis, kui kuulen ukse avanemist.
Õpetaja järgneb mulle mu toani ja kopputab uksele, mille sekundeid enne sulgesin. "Ingel, lase mind sisse, ma tahan rääkida. Kõik on hästi, sa ei pea kartma." "Palun minge ära, nii on kõigile parem" "Parem kellele? Palun lase mind sisse, ma tahan vaid rääkida." Ma kuulen, kuidas ta ukse avab, mu toal pole ikka lukku niiet miski ei takista teda.
Mu toba pole peale ta viimast külaskäiku erit muutunud, asjad on ikka laiali nagu alati, aint seekord istun ma laua peal mitte voodil ja mu käelt tilgub maha verd. Ta ehmatab kui mu kätt märkab "Ingel miks?" "Palun ärge küsige midagi. Mida vähem te teate, seda vähem see teile haiget teeb, parem on kui te lahkute ja mu unustate", mööda ta põski jooksevad alla väiksed pisarad "Kuidas sa saad niimodi öelda, ma ei jäta sind siia üksinda. Sa vajad abi Ingel" "Ei, enam ei vaja ma mingit abi, varsti on kõik hästi, ärge muretsege" ma vaatan seda öeldes talle otse silma, ta saab väga hästi aru, mida ma sellega mõtlen. Varsti on kõik ja pole enam seda mõttetut valu ega tühjust.