Ma ärkan oma voodis, tuba on tühi. Theo on läinud, ilmselt oli mind minestamas näha tema jaoks liiga palju või ta lihtsalt hakkas kartma. Vahet tegelt ju pole, ma olen jälle üksi, nii siin toas, kui maailmas.
Äkki avaneb mu toa uks ja sisse astub Theo. Ma olen korraga nii rõõmus, kui väga ärevil. Ta ei jätnud mind siia üksi, see on hea, aga kui ma teda endale lähemale lasen ja ta siis mu üksi jätta saan ma veel rohkem haiget. Ma ei elaks seda üle.
Ta tuleb mulle lähemale ja ulatab mulle kirja, see on mu emalt. Ma loen selle kiiresti läbi, sisu kokkuvõttes kirjutab ema, et nad läksid isaga nädalaks kuhugi saartele puhkama ja loodavad mind tagasitulles mitte kodust leida. Ma hakkan nutma, Theo küsib kirja näha ja kuigi ma kardan, annan ma selle talle.
Ta loeb vaikselt kirja läbi, siis asetab ta selle voodile minu kõrvale ja kõnnib uksest välja. Ilmselt sai tal nüüd minuga kaasnevast jurast kõrini, mu silmadesse tekivad pisarad. Ma hakkan otsima klaasikilde mille ma voodi kõrval olevasse kummutisse peitsin. Õnneks on klaasikild suht sahtlis olevate riiete peal, ma võtan selle kätte ja asetan veenidele, nüüd tahan ma surra, sest Theo on läinud ja nii teen ma vanemate elu palju kergemaks.
Ma surun klaasikildu õrnalt enda naha vastu ja hakkan tõmbama, esimesed vere piisad tulevad nähtavale. Just sellel hetkel astub tuppa Theo.
YOU ARE READING
Perfektne tüdruk
Teen FictionPerfektsus on ainus, mis loeb vähemalt nii arvas tema. Ingli võistlus söömishäire, depressiooni ja enese hävitusliku käitumisega.
